Helga Mällo mälestuseks.

2020. aasta kevadel on plaanis Linnamäe pargis avada pargi looja, Oru kooli õpetaja, koorijuhi ja koduloo-uurija HELGA MÄLLO MÄLESTUSKIVI. Tsitaat armastatud õpetaja ja klassijuhataja elu lõpul kirjutatud kirjast,

Tänaseks on mälestuskivi juures tehtud veidi haljastustöid,

kogukonna ja kooli vilistlaste toetust on vaja kivi juurde Helga elutööst jutustava INFOTAHVLI ja pingi ning võimalusel  parki mõne lihtsa lasteatraktsiooni soetamiseks.  

Kui Sulle on hingelähedane mälestus Helga Mällost, soovid kaasa aidata Linnamäe pargi arengusse, oled oodatud toetama!

Oru raamatukogus on selleks raamatukogu perenaise poolt käsitööna valminud annetuskastike.

Kaugemal elavad endised orukad ja kooli vilistlased saavad teha ülekande

ORU KULTUURISELTS MTÜ arveldusarvele:

EE031010220280713220,

märksõnaks „TOETUS LINNAMÄE PARGILE“.

***

Väike ülevaade Helga elust ja tegemistest:

Helja Heldema uurimustööst  “Väljapaistvad kooliõpetajad endise Lääne-Nigula kihelkonna piirkonnas” (kogumikus “Õpetaja osast Eesti kultuuriloos”  Tallinn 1985, koostas H. Rannap) ja Oru Haruraamatukogu arhiivi fotoalbumitest leiame selle legendaarse Oru kooli õpetaja ja kohaliku kultuuriedendaja kohta järgmist…

Helga Saar (Mällo) sündis 15. detsembril 1914 aastal  Läänemaal Lääne-Nigula kihelkonnas Oru vallas Piilamaa külas Kruusiaugu talus.

Helga isa Johannes Saar pidas vallakirjutaja ametit (fotol esimeses reas keskel),

ja oli Oru valla muusikaelu juht (tagumises reas parempoolne).

Ema suri, kui Helga oli neiueas.

***

Õpihimuline Helga alustas nõutava 8. eluaasta asemel kooliteed kuue-aastaselt.

Oru 6- klassilises Algkoolis õppis ta aastatel 1921-1927 (keskel püsti seisev blond tüdruk).

,

1928. aastal sai Helgast Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilane (teises reas paremalt teine).

Ta kuulus gaidide hulka (vasakult esimene)

tegeles tantsuga (vasakult esimene)

osales näidendites (keskel noormehe käevangus).

***

See foto on juba gümnaasiumi neljandast klassist 1931. aastal (Helga tagumises reas vasakult neljas).

Gümnaasiumi lõpetas ta 1932. aastal. Samas klassis õppis ka teine tulevane  Oru kooli õpetaja Helma Juurik (Veere).

Fotol keskel valgetes kleitides seismas vasakult teine Helga, neljas Helma. 

***

Ajavahemikul 1932-1934 täiendas Helga teadmisi Tallinna Linna Naiskutsekooli majapidamisosakonnas,

töötas mõnda aega Tallinnas restorani peakokana,

aga ka postiteenijate einelas.

Fotol einela kollektiiviga 1938. aasta suvel.

Noorele kokale meeldis aga enam pedagoogiline tegevus.

Esimesteks koolikohtadeks said Haapsalu ja Sutlepa.

***

Järgnevat teavad juba kõik tolleaegsed Oru kooli õpilased…

Alates 1944. aastast asus Helga Saar tööle Oru Algkooli õpetajana, andes loodusõpetuse, geograafia ja tööõpetuse tunde.

Tema õlul oli ka kooli muusikalise tegevuse organiseerimine.

Ta jõudis osaleda näitemängudes ning juhendada ka rahvamaja ansambleid, koore, orkestreid.

Helga oma kollektiivide keskel esireas vasakult teine,

ja paremalt kolmas.

Dirigendi rollis

ja Linnamäe rahvamuusikaorkestri juhendajana teises reas vasakult teine.

***

Pedagoogilise hariduse omandas ta põhitöö kõrvalt Haapsalu Pedagoogilises koolis, mille lõpetas kaugõppe teel 1953. aastal.

***

Helga alustas süstemaatilist vanavara kogumist ja 1957. aastal avati Linnamäe külas, Oru vana kooli juures asunud rehetares koduloomuuseum.

H. Mällo juhendamisel töötasid kodulooringid nii koolis kui Linnamäe rahvamajas.

***

Armastusest looduse vastu korraldas ta kodukoha ümbruskonna tutvustamiseks arvukalt matku laste ja täiskasvanutega.

Tema eestvedamisel  heakorrastati Oru kooli ja Linnamäe ümbrust,

1958. aastal alustati Helga Mällo eestvedamisel Linnamäe pargi rajamist…

***

Ja kui mitmeid selliseid rõõmsaid klassitäisi armsaks saanud külakooli lapsi on ta klassijuhatajana vanast koolimajast teele saatnud…

Helga Mällo töötas Oru koolis peaaegu 30 aastat – 1972. aastani.

***

Usun, et selle sõbraliku ja rõõmsameelse õpetaja olemus elab edasi iga tema õpilase hinges,

alati ei olegi rohkem sõnu vaja…

Las see jääbki nii.

***

Linnamäe ja Vedra kõrts sai kaante vahele jäädvustatud

Sel nädalal saabus LASi majja taaskord killukest kodukoha ajalugu kajastav teos. Põnevaid asju juhtub – alles see oli, kui koduloohuvilised said Enn Allpere uhiuuest, koguni Ammeerika mandrilt Linnamäele saadetud mälestusteraamatust (loe SIIT) lugeda infot Vedra küla ja Kooli talu kohta…

Tänutäheks koostöö eest (teoses kasutati meie kodulooarhiivist pärit fotot) saatis raamatu toimetaja Mari Karlson Linnamäele Hanno Talvingu koostatud kogumiku “Eesti kõrtsid”, kus foto- ja infomaterjali ka meie piirkonna – Linnamäe ja Vedra kõrtsihoonetest.

Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving on oma töös ja uurimustes keskendunud eelkõige Eesti maa-arhitektuurile ja on samas sarjas välja andnud veel teisigi põnevaid raamatuid: “Eesti koolimajad”, “Eesti vallamajad” ja ” Eesti tuulikud”.

Saatesõnast: “Raamatus leiavad käsitlemist eelkõige Eesti maakõrtsid. Linnades oli kõrtse oluliselt vähem ning tihti paiknesid need juhuslikes hoonetes, seevastu maal ehitati kõrtsi tarvis enamasti eraldi hoone. Muide, sageli oli kõrtsil kaks talli, eraldi sakste ja lihtrahva hobustele.

Kõrtside arengus ja arvukuses olid märgiliseks 1760. aastad, mil Balti mõisnikud said õiguse piiramatult viina toota ja müüa, avanes põhjatu Venemaa turg. Viinast saadud rikkuse abil ehitati uhkeid mõisakomplekse, aga ka kõrtsihooneid. Kõrtse kerkis kõikjale, kus liikus inimesi.

Mõisale oli kõrts äärmiselt suureks sissetulekuallikaks. Igal mõisal oli vähemalt paar-kolm kõrtsi, mida rentisid enamasti eesti soost hakkajamad talupojad. Kõrtsmikud said oma lastele tavapärasest paremat haridust võimaldada.

Maakõrtside peamiseks ülesandeks oli alkoholi müük kohalikule rahvale ning söögi ja peavarju pakkumine teekäijatele.

Suur oli ka ühiskondlik roll – kõrtsid olid maainimestele esimeste seltsimajade eest ja oluliseks kohtumispaigaks: siin kuuldi uudiseid, arutati maailma asju, sõlmiti tehinguid, palgati sulaseid-teenijaid. Kõrtsides avati esimesed maarahva kauplused.

Nii ka Linnamäel.

Et huviline saaks parema pildi, kus Linnamäe kõrts Haapsalu-Keila maantee ääres täpsemalt paiknes, veel üks selgitav foto (paremal praegune Linnamäe kauplus):

Kõrts täitis omal ajal ka postijaama ülesandeid, lisaks peeti siin laatasid, piduõhtuid ja kontserte, suured tallialused sobisid näitemängude etendamiseks.

Paraku kaasnes kõrtsidega ka elu tumedam pool. Tolleaegne ajakirjandus kubiseb teadetest alkoholi liigtarbimise tagajärjel toime pandud kaklustest, röövimistest ja tapmistest. Seetõttu on mõistetav, et 19. sajandil tekkinud karskusliikumise üheks eesmärgiks oli kõrtside sulgemine. On teada paar juhust, kus kogukond kuulutas kõrtsile boikoti!

Enamikule kõrtsidele sai saatuslikuks riigi viinamonopoli kehtestamine 1. juulil 1900. Kõrtsid kaotasid oma peamise tuluallika ja arvestatav hulk neist sulges oma uksed.”

Raamatu saatesõnas kirjutatakse, et endiste kõrtsihoonete käsi ei ole kuigi hästi käinud ja lõviosa neist on erinevatel põhjustel hävinenud, paljudest neist paraku alles vaid fotod.

Rohkem kui kahest tuhandest Eesti kõrtsist on säilinud vaid sadakond hoonet, nende seas ka elamuna kasutuses olev Vedra vana kõrtsimaja, mis tänase päevani Linnamäe-Riguldi tee ääres teadliku ja tähelepaneliku vaataja silma rõõmustab.

Hanno Talvingu “Eesti kõrtsid” on Oru Haruraamatukogus saadaval alates uue aasta algusest.

Kontsert Soolus, Taaveti talukambris

“Me ei tee seda sellepärast, et näidata, kui ägedad lood on meie vanas Läänemaa suguvõsas, vaid sellepärast, et igaüks tunneks: meie kõigi perepärimuses on põnevaid lugusid, mis puutuvad suurt ajalugu ja üldinimlikku närvi pidi kokku ja liigutavad südameid ka praegu. Talupoeglikku päritolu ei pea häbenema. Mõnikord pole põhjust ka üleliia uhke olla. Kuid kindel on see, et mäletada ja edasi rääkida tasub. Mõni lugu tuleb kindlasti ka lauluks või luuletuseks teha. Nii saab lisada oma aja tundevärvi, mida on kunagi hiljem eriti huvitav kuulata.”

Kontsert toimub 2. veebruaril kui rahvakalendri järgi lõppes Läänemaal jõuluaeg, talve selgroog sai murtud, peeti pudrupäeva ja naised käisid külas juttu puhumas, laulmas ja naistepuna rüüpamas. Peale kontserti sööme ka meie kõik koos putru ja räägime lugusid.

Kuna talukamber on tillukene, siis saab pileteid (10) vaid eelmüügist LAS majas. Piletite müük algab jaanuaris 2020.

Looduslike pühapaikade infopäevast

Teisipäeva õhtul toimus LASi majas Lääne-Nigula kihelkonna looduslike pühapaikade teabepäev.

Mida nimetatakse looduslikuks pühapaigaks?

“Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvripaigad jm” (Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Arengukava 2015-2020)

Muinsuskaitseameti tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel töös oleva Lääne-Nigula kihelkonna looduslike pühapaikade uuringu esialgseid tulemusi tutvustas huvilistele Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi projektijuht ja Eesti Kohapärimuse Keskuse asutaja Jüri Metssalu.

Uuringu eesmärgiks on arhiiviandmete alusel selgitada, millised on Lääne-Nigula kihelkonna muinsuskaitseta looduslikud pühapaigad, kus nad asuvad ja milline on nende hetkeseisund.
Infot vahetati ka juba looduskaitse ja muinsuskaitse all olevate paikade kohta, sest tihti on need kohad kaitse alla võetud ilma suulist pärimust kirja panemata.

Jutuks tulid: Jalukse Hiiekoht, Hiietammede, Hiiepõldude ja Hiieojaga – Hiiekoht Uueküla ehk Uegla vallas Jolukse külas. Ueda talu piirist jookseb üks oja läbi, mida Hiieojaks kutsutakse. Seal olnud püha hiis. Ka põldusid seal oja ligi kutsutakse Hiiepõldudeks. *Jung, 227 (28) < Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, Jaan Jung (1910); Hiiekoht, Oro vald, Jalukse küla, Perti talu (omanik Aado Illing) karjamaal , kus vanasti ühel künkal pärnad ja tammed kasvanud. Nüüd on nimetatud puud juba ammugi hävitatud. Sealt lähedalt jookseb läbi oja, mida Hiieojaks kutsutakse. Ka kutsutakse ojale lähedal põldusid Hiiepõldudeks AK LNg: KK, Veitmann 1927, 45 (2) . Iie on niske koht, siin Läänemaal on palju. Siin minu maa sees karjasmaa peal on, me üüame Iieoja-taguse. Neid iiepiirdeid on palju. Seal on suur kividest vundament, üks kaev on keskkohas veel. Muist ütlevad, et on üks iie-ristimise koht oln, aga mõned ütlevad, et kroonuobuste laut on oln. Üheksa jalga oli kaev sügav, lehtpuust salispuud. Nüüd on karjakaoks, iieoja oli seal, pikk kraav on nüüd, pikalt oli. ERA II 62, 116/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Jalukse k. – R. Põldmäe < Aadu Maalder, 85 a (1933); Uuglas Jalukse külas, räägitakse ühest hiie templi kohast, kus raudkivi alus ja põrand praegugi olemas. H IV 2, 130/1 (1) < Lääne- Nigula khk., Oru v. < Mihkli khk. – H. Perkson (1888)

Kirimäe saares olev allikas – See jookseb hommikul põhja poole. Selle allika veel on tervekstegev mõju silmadele. ERA II 229, 92/3 (21) < Läänemaa, Ridala, Haapsalu l., Viedemanni tn. 32 < Oru v., Tursa t. – Edith Jürine < Anna Kõrvemann, 53 a (1939)

Vedra (Iiatse) küla hiiepost – Seal oli vana ije post olnd, kus rahvas käis palumas. Akkast keldre auku kaevama, siis see ije posti tüigas tuli välja. /…/ EKIKN lng eki1 i-j 4/5; Midagi püha kohta peab olema seal olnd. Üks suur kivi peab seal olema olnud ja luud on leitud ja ühes koos keldris peavad olema. Sellest on see küla nimi veetud. EKIKN lng eki1 i-j 6/7

Seljaküla Pärna talu suur allikas – Ennemalt olnud Läänemaal, Seljakülas, Pärna talu koplis suur allikas. Selle veega pestud silmi, kui need haiged olnud. Selle allikal olnud nii tugev vool, et väiksed kruusikividki tulnud põhjast vee peale. Ei ole teada, kas seda veel praegugi esineb. ERA II 226, 570 (12) < Risti khk., Nõva v., Kürema k., Söödi t. < Risti khk., Nõva v., Kürema k., Sookna t. – August Niinemets, Variku algkooli õpilane < Salme Niinemets, 25 a. < isalt (1939)

Saunja külas, Härjahaua (Taebla) jõe ääres olev allikas – Oru vallas Kärbla vaestemajas elanud kerjus Juhan Rangis. Ta käinud sageli vett võtmas Härjahaua jõest põhja pool olevast allikast. Seda vett oli ta tarvitanud joogiks ja ka pesu pesemiseks. Ka tarvitanud seda allika vett ka teised küla elanikud, sel veel olla tervendav mõju ja see aitavat hästi parasiitide vastu.ERA II 229, 119/20 (50) < Haapsalu l. < Ridala khk., Ridala v., Emuvere k., Tänavotsa t. – Edith Jürine, Haapsalu Progümnaasiumi õpilane < Aliine Suurküla, 40 a. (1939)

Võnnussaare kivi.
Kalevipojal olnud see vastumeelt, et Haapsalusse lossi ehitatud. Ta tahtnud selle puruks visata. Ta läinud kiviga Vedra külasse Patakamäele, mis Haapsalust 15 versta kaugel, sihtinud kiviga Haapsalu lossi torni pihta, aga visates libisenud tema jalg, et kivi mitte märgile ei ole jõudnud, vaid Võnnusaarde maha kukkunud, kus ta veel praegu seisab.

Foto Oru topoteegist


Kivi on 3 sülda kõrge, 5 sülda pikk ja 3 sülda lai. Üks jagu on kivi otsast ära katkenud ja seisab kivi all maas. Kalevipoeg läinud veel kivi juurest läbi, ja kui ta sealt ära tulnud, siis jäänud ta jäljed kivide peale kõik ritta, üks mere ääre Vauksimäele, teine säält veerand versta edasi, kolmas Vaseltõukamäele ja neljas Laheva külasse.
Need 4 jäljega kivi tulevad otsekohe Võnnusaare suure kivi juurest, kus kõik ühevõrra kaugel on, ligi verst maad. Nende juures käinud rahvas endid arstimas ja ohvrid viimas. *Jung, 228 (35) < Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, Jaan Jung (1910)

Kohale tulnud koduloohuvilised lähemalt ja kaugemalt

said anda uurimustöösse oma panuse, jutustades meie kandi pühapaikade kohta rahvasuus liikuvatest legendidest. Ja nagu on öelnud Oru kandi kodulooguru Aino Okkamaa – igas legendis on kindlasti kasvõi terake tõtt ega need ometi mingid muinasjutud ole…

Siinkohal kutsume üles oma vanavanemate või eakate naabrite ja tuttavatega pühapaikade teemal vestlema – igasugune täiendav info eelpool mainitud ja teistegi pühapaikade kohta on väga teretulnud!

Oodatud on nii üksikud kohanimed ja teated kui ka rahvajutud, nn legendid ja kindlasti ka inimeste enda kogemuslood.

Kontakt: Jüri Metssalu, metssalu@ekoke.ee või paberil Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Jüri Metssalu, Vanemuise 42, Tartu või siis telefonitsi 53 405 189 pärastlõunal

Lääne-Nigula kihelkonna looduslike pühapaikade teabepäev

Tänavu toimub Lääne-Nigula kihelkonnas Muinsuskaitseameti tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel looduslike pühapaikade uuring. Selle eesmärgiks on arhiiviandmete alusel selgitada, millised on Lääne-Nigula kihelkonna muinsuskaitseta looduslikud pühapaigad, kus nad asuvad ja milline on nende hetkeseisund.

3. detsembril kl 17 on Linnamäe Arenguseltsi Maja teise korruse saali oodatud kõik, keda huvitavad koduümbruse pühapaigad või kes soovivad uurijatele looduslike pühapaikade kohta infot edastada. Seejuures võib uuringu jaoks oluliseks osutada ka vaid üks kohanimi või pisike mälestuskild.

Teabepäeval tutvustab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi projektijuht ja Eesti Kohapärimuse Keskuse asutaja Jüri Metssalu uurimistööde käiku ja seni registreeritud pühapaikade nimekirja. Võimalus on pühapaikade asukohti kaardil täpsustada.

Ehkki uuring keskendub muinsuskaitseta paikadele, on teretulnud ka info nii looduskaitse kui muinsuskaitse all olevate paikade kohta, sest tihti on need kohad kaitse alla võetud ilma suulist pärimust kirja panemata.

Oodatud on ka maaomanikud, kelle territooriumil pühapaigad asuvad.

Infopäevale palume registreerida hiljemalt 2. detsembri lõunaks aadressil info@ekoke.ee.

OOTAME INFOT JÄRGMISTE TUNNUSTEGA PAIKADEST:

Looduslikud pühapaigad on kohad ja maastikud, kuhu on ande viidud, kus on ravitud, suheldud vaimolenditega, kogetud erilisi kogemusi. Need on kohad, mida on peetud pühaks, millega on inimestel vaimne ühendus ja millel on usuline või rituaalne tähendus ja/või funktsioon. Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, aga ka suuremad maa-alad. Neist kohtadest on toodud tervendavaid elemente: allikatest vett või muda, puudelt koort, pühadelt aladelt jõustavaid taimi.

Pühapaikadele viitavad ka kohanimed: näiteks Hiie-, Iie-, Iida-, Uku-, Taara-, Taari-, Toori-, Tooru-, Tõnni-, Hinge-, Nõia-, Risu-, Reo-, Risti-, Arsti-, Tohtri-, Ravi- ja Püha-osisega nimed, allikate puhul Silmaallika-nimi (silmade ravimise järgi), kivide puhul Liukivi (liulaskmiskombe järgi). Pühapaikades ja nende pinnases paikneb ande, mis on sinna toimingute käigus jäetud: maapinnas on säilinud näiteks münte, savinõude ja pudelite kilde, metallesemeid ravipraktikatest, sütt lõkketuledest jne.

Pühapaiku on ka lihtsalt pühaks nimetatud. Neid on hoitud ja eriliseks peetud, neisse on aupaklikult suhtutud, seal teistmoodi käitutud kui tavalisel maastikul.

Tihti on pühapaikadest kõneldud seoses mõne hiiuga nagu Kalevipoeg või Vanapagan. Kuivõrd pärimus on säilinud vaid fragmentaarselt, siis tasub teada anda ka hiiupaikadest. Need võivad ühtlasi olla olnud ka hiiepaigad, sest hiiu- ja hiiepärimus on sügavuti ühendatud. Ka on mõningatest pühakohtadest räägitud, et nad on asukohta vahetanud, näiteks, et järved on rännanud, mäed lennanud, puud kõndinud, kivid taevast tulnud jne. Sellistestki lugudest/kohtadest palume teatada. Ka jälgedest, lohkudest ja märkidest kividel võiks info edastada. Pühadusele võivad viidata kogemuslood vaimolenditest ja kummalistest nähtustest looduses. Võimalusel palume jagada ka selliseid lugusid.

Iga inimese suhe maastikuga on kuskilt maalt väga isiklik ja seepärast on ka loomulik, et teatud piiridest alates ei ole võimalik uurijatele teavet edastada. Samas uuritakse ka tänaste inimeste jaoks pühasid paiku, mitte ainult ajaloolisi. Kui tunnete, et tahaksite mõnest sellisest kohast kõnelda-kirjutada, mis on teile püha, millega on teil vaimne ühendus, siis on ka see teretulnud. Tänapäeval teatakse ju maastikul palju nö energeetiliselt laadivaid, tervendavaid kohti, millest pole ajaloolist teavet. Ehkki käimasolev uuring tegeleb nö vanade kohtadega, on väärtuslik ka info tänapäeval inimesi kõnetavatest kohtadest.

Kuivõrd püha maastik on terviklik, siis kogume kokku ka kõik teated ja lood vanadest kabelikohtadest.

Avaldame nimekirja paikadest, mille kaardistamisel palume kohalike elanike abi:

1) Raviallikas Kirimäe Saare talu karjamaal, praeguses Saunja külas Kirimäe poolsaarel.
2) Hiiemägi Kirimäe Saunaküla taga soos.
3) Kirimäe Hiieväljad, Hiievälja koppel, Hiievälja talu, Hiiemägi, Hiiemäed, Hiiemäe talud, Iialtse (Hiiealuse) talu – palju ebamääraseid arhiiviteateid mitme eelmainitud kohanimega.
4) Hiiekivi ehk Kuradikivi – Hiievälja ja Hiiealuse talu lähedal ja Lentre talu karjamaal talitee ääres – pole selge, kas tegu on ühe või kahe kiviga.
5) Arstikivi Kirimäe Kooli talu juures.
6) Ohvripärn Taebla jõe paremal kaldal Luigu külas Kortlehoone talu endisel maal.
7) Hiialtse Hiie post, palvetamise koht – tänapäevase Mõisaküla Vainu ja Saare talu piirkonnas.
8) Raviallikas Seljaküla Pärna talu koplis.
9) Kalevipoja jäljekivid kihelkonna edelaosas Kirimäe piirkonnas.

MILLISES VORMIS INFOT OOTAME?

Oodatud on nii üksikud kohanimed ja teated kui ka rahvajutud, nn legendid, ja kindlasti ka inimeste enda kogemuslood eelkirjeldatud paikadest. Soovitame ka kirjutada kaitsealustest kohtadest, sest tihtilugu on nad kaitse alla võetud ilma pärimust ja vaimset tähendust kirja panemata.

Info palume edastada kas 3. detsembril Linnamäe Arenguseltsi Majas teabepäeval või saata e-posti teel aadressile metssalu@ekoke.ee. Kirjutada võib ka paberil aadressile Jüri Metssalu, Võsa 23, Rapla 79 514.

Paikade kohta palume lisada ka asukohakirjelduse ja võimalusel mõne foto. Kui aga pildistada pole võimalik, siis piisab ka lihtsalt kirjalikust infost. Kui kirjutada pole mahti, võib teha väikese video- või helisalvestuse ja seda üle interneti jagada.

Kõigile kaastöödele palume juurde kirjutada ka enda andmed: ees- ja perekonnanimi, aadress, soovitatavalt ka vanus. Kindlasti palume mainida ka seda, kellelt või kuskohast on teave kuuldud/saadud.

Ameerikast tagasi kodukanti…

“Sa oled nii armas mulle, mu südame sünnimaa…”

***

Ilus lugu Vedra külast, mis sai alguse oi-oi kui ammu – 19. sajandi keskpaigas. Loe, kui on mahti aega võtta ja südamega süveneda…

Vedra külakool alustas 1862. aastal tööd Kaasiku talu rehetoas. Seal käisid lisaks kohalikele ka Uuemõisa, Saunja ja Salajõe külade lapsed.

Hiljem ehitati rehetoa kõrvale ühekordne palkidest ja õlgkatusega, koolimajaks mõeldud hoone, mis oli üks esimesi sellelaadseid ümbruskonnas ja kohta hakati nimetama Kooli taluks.

1877. aasta sügisel tuli Vedra koolmeistriks Eestimaa rüütelkonna Kuuda Koolmeistrite Seminari lõpetanud, Väike-Nõmmküla Manguri talust pärit noormees Mihkel Ahlbert (Allpere)

Mõne aasta pärast, 2. veebruaril 1880 abiellus Mihkel (24) koduküla tüdruku Ann Liebfeldtiga (20) ja riburada sündis Kooli talus kümme last – Johannes, Marta, Gustav, Paul, Elise, Voldemar, Anna, Luise, Enn ja Salme.

***

“Iseloomult oli isa vaikne ja alati rahulik mees. Ma pole kunagi näinud ega ka kuulnud teda pahandamas. Niisugune asi kohe ei kuulunud tema maja ja majapidamise juurde. Kui kedagi või midagi oli tarvis arvustada, tegi seda ennemini ema. Kuid see viis kuidas ema seda tegi oli kuidagi kasvatav, andeksandev, kahjatsev, aga mitte etteheitev. Iga arvustuski oli kuidagi positiivne, mitte mahakiskuv-negatiivne.”

***

Vedras, Kooli talu õuel…

***

“Koolmeistril oli tol ajal peale koolitöö veel üsna mitmekülgseid ülesandeid. Laupäeva õhtul tuli külarahvale pidada piibli- või palvetundi, pühapäeval pühapäevakooli “pärastkooliajalistele”, see oli midagi hilisema täienduskooli taolist. Ka laste ristimine oli kooliõpetaja ülesanne, sest kirikuõpetaja keeldus kaugemale välja sõitmast. See polnud temale põrmugi tulutoov, kooliõpetaja tegi aga sama töö tasuta. Väga vaeste inimeste paari panemiseks oli samuti õpetajale volitused antud, ikka ilma tasuta toimetamiseks. Kirstupanemise ja vaesema rahva haudapanemise teenistuski oli koolmeistri õlul nagu ka rõugete panemine. Kirikuõpetaja mattis neid, kes maksta suutsid või tahtsid.”

“See mentaliteet – et töö, mis oli tarvilik teha, tehti ja kellelgi meelde ei tulnud töö tasu küsimus, oli iseloomulik ärkamisajal ja selle järelaastatel, ulatudes vabariigi algaastatesse, kui vast väljakuulutatud vabariik, ilma mingi vara ja varustuseta, kiiruga loodud ja alles loomisel olevate riiklike asutustega pidi otsekohe rasket võitlust pidama maa ja rahva vabaduse, riikliku iseseisvuse olemasolu eest. Õpetajad õpetasid, vallavalitsuste ametnikud töötasid, maavalitsused komplekteerisid meeskondi, ilma et kellelgi oleks tekkinud tasu küsimust. Töö tuli teha ja seda tehti ja tehti kuni noor vabariik jõudis oma juhtiva käe ulatada igalepoole ja lahendada ka tasu küsimused.”

***

Ahlbertide peretütrest Martast (1886-1982) sirgus piirkonna esimene haritud naine, kõigi nooremate õdede-vendade ja paljude võõrastegi laste kasvataja ja koolitaja. Lisaks pedagoogilisele hariduse omandamisele käis ta suure taimehuvilisena üle lahe Soomes ka aiandusalaseid tarkusi õppimas.

Fotol Oru Ministeeriumikooli (praegu LASi Maja)

õpetajana noorte seas, vasakult teine, rahvarõivais.

Vend Johannesest (1884-1954) sai samuti õpetaja, Oru kooli õpetaja.

Pere noorim poeg Enn Allperegi (sündis 1. detsembril 1900) õppis Oru Ministeeriumikoolis, seejärel Läänemaa Ühisgümnaasiumis, Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tartu Ülikooli õigus- ja filosoofiateaduskonnas. Temast sai kohtunik.

Autasustatud Vabadussõja rinnamärgiga.

Keeruliste aegade saabudes (haritlasi ähvardas neil aastail teadagi, milline saatus), 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kust siirdus 1949. aastal USA-sse. Suri 16.02.1989 Philadelphias, Pennsylvanias.

Selles kirjatükis eelnevalt ja järgnevalt tsiteeritud lõigud ning mõned fotod on pärit Ennu käsikirjaliste materjalide põhjal koostatud Vedra küla Kaasiku (Kooli) talu ja üldse siitkandi elust-olust pajatavast mälestusteraamatust

ning fotode kogumikust,

mille andis sel aastal USA-s, Georgia osariigi pealinnas Atlantas välja tema poeg Aadu Allpere, Eesti Vabariigi aukonsul Georgias.

Raamatu tõi Linnamäele, Oru vanasse koolimajja Ennu venna Voldemari pojapoeg Tõnu Allpere. Koos sai tehtud ka foto, et saata see Ameerikasse, sümboolseks märgiks Aadule, et ring sai täis – isa mälestused on kaugelt maalt taas kodukanti jõudnud…

Teoses on üle saja lehekülje eestikeelset, lisaks ka inglisekeelset lugemist.

Siinkirjutajat hämmastasid tõeliselt detailirohked ning ääretult sooja südamlikkuse ning suurepärase sõnaseadmisoskusega kirja pandud read aegadest, mis praegustele inimestele suhteliselt hoomamatud on – tsaariaeg, aastad enne Eesti Vabariigi sündi jne. Kõik see kõnetas eriliselt just seetõttu, et jutt on siinsamas, meie kandis toimunust, tihti kohtas tuttavaid pere- ja talunimesid jne. Oli tunne nagu jutustaks oma elust siinsamas kõrval istudes mõni vana hea sõber – üle saja aasta ajavahet oli korraga justkui kadunud…

***

“See olevat olnud sel 1. detsembrikuu päeval, aastal 1900, kui ma esmakordselt selle ilma päevavalgust olevat näinud. Ma ise muidugi ei mäleta sellest midagi, aga kus oli minu esimene eluase ja kui suur oli minu ilm – seda tean aga siiski, isa-ema sõnade järgi – see oli minu häll või kiigu. Õige ruumikas, sügav, kõrgete külgede ja veel kõrgemate otsalaudadega mööblitükk. See ehitis asetses kahel kumeral jalasel, jalase otsad olid ilusti väljatöötatud, samuti ka kiigu otsalaudade serv – üks mööbelsepa või tisleri meistritöö… Sellest kiigust välja ronida või välja kukkuda oli otse võimata.”

“Ajal kui juba märkama hakkasin ja kust on pärit minu esimesed mälestuste killukesed, ei olnud meil veel Eesti riiki, kuid meil oli Eesti kodu ja kodu Eesti. Ja selle Eesti kodu külge kasvas väike süda kinni nii kindlasti ja kõvasti… Seda armastust kodu vastu on Eesti ema ja isa osanud kasvatada oma laste südameis juba aegade rüpes. Ei oleks muidu Eesti rahvas säilunud läbi “Ümerate” ja “Jüriööde”, Põhjasõdade ja Ilmasõdade, kui poleks nii kõvasti kinni olnud oma kodu ja oma maa küljes… “

“Kopli ja Kaasiku taludevahelisest teest hommikupoole ja elumajast lõunapoole vana aida ja kaevu taga asus kirsiaed, mis ulatus kaugemal asuva kaasikuni. Kirsiaia ja kaasiku pindala oli oma 3-4 ha. Kaasik oli omaette uhkuseasi terves talus – suured kõrged kased, allarippuvate okstega, alati puhtana hoitud muruga nende all moodustasidki selle kaasiku, mida julgesti oleks võinud nimetada uhke nimega – park.”

“See pidi olema 1905, revolutsiooni aasta. Mõisade põletamise ja mässu aasta. Karistussalkade ja ihunuhtluse aasta. Mina ei teadnud nendest asjadest sel ajal midagi. Kuulsin ainult mõisade põletamisest. Kuulsin ka ihunuhtlusest Linnamäel või Leenamäel nagu seda kohta kutsuti, kus oli vallamaja, uus koolimaja, vana tühjalt seisev kõrts, paar kauplust või poodi. Sääl Linnamäel, kahe maantee ristumiskoha ühes nurgas just kaupluse kõrval oli triangulatsioonitorn, jäänud sinna sellest ajast kui toimetati maamõõtmist.

Oli tuisune talveilm. Isa vendadega oli läinud kas heinu või põletispuid tooma ja kuigi kippus juba videvikuks, polnud nad veel tagasi. Õde Luise oli palavikus voodis. Ema toimetas köögis. Mina olin ametis isa ja vendade kojuootamisega. Korraga nägin tagaaknast möödumas üht tumedat kuju, siis teist ja siis kolmandat, läksid neljas, viieski. Need polnud omainimesed, sest säält läbi ei käidud. Enam polnud aega vaadata, oli tarvis sellest emale öelda. Selgus, et maja oli ümber piiratud kasakatest ja kui uks avati, oli esik mehi täis. Nägin kasakaid esmakordselt, kuulnud olin neist mõndagi. Hiljem selgus, et nad ei olnudki meie perest huvitatud, vaid otsisid üht õpetajatest, kelle kohta oli vahistamise käsk. Väljas oli tehtud siiski päris põhjalik läbiotsimine, isegi puupinud ja põhuvirnad püssitääkidega läbi sorgitud.”

“Jõulud olid tulemas. Ja jõuluks pidi pruulitama õlut ja mina pidin olema selle toimingu kaasosaline. See oli põnev ja see oli müstilinegi, sest õllepruul ei toimunud mitte köögis, kus keetmine ja küpsetamine oli nii tavaline asi, et seda nagu tähelegi ei pannud. Ei, see pidi toimuma ja toimuski rehetares ja see oligi, mis asja huvitavaks tegi. Jõudis siis kätte see õhtu, kui teatavaks tehti, et järgmisel hommikul, hästi vara algab õllepruul. Oh seda ärevust! Unigi ei tulnud ja kui lõpuks siiski tuli, näis, et üsna üürikeseks ajaks, sest juba oli isa platsis ja muudkui ülesse, kui tahad õlut keetma tulla. Uni oli kui pühitud, riietumine läks kiiremini kui muidu ja varsti sammusime isaga läbi ööpimeduse, laterna valgel rehetare poole…”

“Esimeseks kooliks oli uus Linnamäe Ministeeriumikool. Koolimaja oli kahekordne kollaseks värvitud puumaja. Esimesest koolipäevast mäletan seda tundi, kus klassi tuli õpetaja Mironov, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Oli temaga küll tegemist! Küllap temal meiegagi, aga hakkama me saime. Õpilastega läbisaamises pahandust ei olnud. Nad olid lahked mu vastu, eriti üks hästi kena tütarlaps Vedra Pihelgalt. Nad pididki lahked olema, sest vend Juhan oli üheks õpetajaks! Kooli oli muidugi kuus päeva nädalas, nädala lõpus kõndisin koju, kuhu oli kolm vene versta. Mõnikord magasin koolimajas poiste magadisruumis, kus igal oli oma raudvoodi. Sääl sai siis enne magamajäämist vallatust teha, aga seda lõbu sai harva – minu magamiskoht oli venna korteris. Sügisel värske jää ajal oli vallamaja taga luhal tore jää. Sääl käisime tritsutamas. Ühe uisuga muidugi, kui seda kellegilt sai. Ja vahest sai. “

“See oli 1918. Maad haaras sel külmal ja vihmasel sügisel gripi või nagu seda siis kutsuti epideemilise Hispaania haiguse laine. Ei olnud perekonda, kes sellest haigusest oleks pääsenud. Külade viisi olid terved perekonnad kõrge palavikuga haigevoodis, nii et taludes loomadki janu ja nälga pidid kannatama, sest polnud kedagi , kes neid oleks toitnud. Nii raskekujuline oli see õieti esmakordne gripp. Surmajuhtumeid oli massiliselt ja matmisega raskusi, sest polnud neid, kes oleks haua kaevanud või matusetalitust pidanud. Haigus haaras ka Kaasiku peret. Mina olin linnas koolis, kui sõna olukorrast kodus saabus. Mil teel ja kuidas, ei tea. Koju mind ei lubatud minna ega tulla. Oma kalli õe Anna matusele minnes ei osanud ma endale ette kujutada pilti kiriku juures – kirik ja kirikuesine olid täis puusärke, neile peeti ühine matusetalitus. Annat ei olnud enam… . Kojuminekuks ma ikka luba ei saanud.”

“Ma polnud oma algharidusega veel kaugeltki valmis, kui algas esimene Ilmasõda. Märke selleks, et sõda tuleb, oli juba kauemat aega mitmeid. Esimene oli sabaga täht. Ühel talvisel õhtul nägin seda oma silmaga, kodukaasiku kohal. Palju suurem, kui harilikud tähed, suure sabaga, mis ulatus kaugele. Sõda tuleb, ütles vanarahvas.

Siis olid virmalised ühel talvisel õhtul nii vägevad nagu ei kunagi varem – virmalismõõgad vehklesid üles ja alla igast ilmakaarest ikka taevavõlvi keskpunkti. Sõda tuleb, ütles vanarahvas.

1914. aasta suvel oli täielik päikesevarjutus. Olime Martaga Angastel lool, tahmased klaasitükid kaasas. Kui varjutus tuli, vaikisid linnud, mesilased ja muud putukad, just nii nagu on sellest juttu ka vene rahva muinasloos.

Sõda tuleb. ja seekord tuligi, üsna pea.”

“Linna kooli. Haapsalu oli meilt vaadates pisut nagu mere taga. Kaasiku tagant künkalt paistis linn peaaegu kätte. Linnatuled õhtuti särasid üsna selgesti, eriti kuursaali omad. Ümber merenurga viis maantee Haapsalu linna ja see oli 18 vene versta pikk – jalgsi minna kolm tundi. Hiljem teadsin, et juba kodust välja minnes oli võimalik võtta metsatee läbi Kapra metsa, jätta Linnamäegi hoopis kõrvale, samuti Räägu ja Kärbla mõisad ning välja jõuda sinna kohta, kus tee maanteelt pööras Saunja külasse ja Saunja mõisa. See tee oli hulga lühem. Seda teed ma nüüd astusingi, kuigi teadsin, et linna koolis pole enam seda vaimu, mis oli meil Linnamäel.”

Armas…

***

Raamatust leiab veel ühe Vedra kuulsa Poola kuninga hauaga seotud legendi versiooni, kus peategelaseks on hoopis Rootsi riigi väepealik. Juttu tuleb Kapra metsa ja Räägu jõe vahel asuvatest kiviringidest ning Kopli talu maadelt leitud vanadest rahadest ja muudest leidudest, mis justkui muistsele matmispaigale viitavat… Ja muidugi on muljetavaldavate kirjeldustega mainitud selle kandi suurim vaatamisväärsus – Salajõgi. Vee surve maa all olnud tol ajal nii tugev, et liivaga segatud vee sambad (ja neid oli palju), tõusid üle meetri kõrgusele maapinnast!

Alates esmaspäevast on see ühe Vedra küla pere saatusest jutustav mälestusteraamat saadaval Oru raamatukogus.

***

Lõpetuseks Kooli talu suure pere ema Ann Allpere enne siitilmast lahkumist lausutud sõnad:

“Elu oli nagu imeilus unistus”

Oskust ja südametarkust meile kõigile oma eluteel sedamoodi samme seada…

Läänemaa aasta isa on Ülo Loorens!

Alati abivalmis ning muhedalt naeru põristav nelja tubli poja isa on põlise kohalikuna kogukonna jaoks alati olemas, küsi vaid ja ta leiab lahenduse!

Õnnitleme peret tunnustuse puhul ja rõõmustame kõik koos!

Väike video ka:

Läänemaa aasta isa Ülo Loorens. Fotod: Urmas Lauri

Posted by Lääne Elu on Kolmapäev, 6. november 2019