Kuldaurahadega hinnatud jook Räägu teetööstusest

Lugu sellest, kuidas üks asi viib teiseni ja mis sellest kõigest välja tuli ehk lisateadmisi kohalikust ettevõtlusest ja traditsioonidest lugu pidavale inimesele 🙂 .

Kas Sina tead, mis on palpor tee?



Peale tulutut googeldamist, tarkade sõpradega nõu pidamist ning kõikide õlekõrte ära kasutamist lõi järgmise päeva varahommikul järsku “tuluke” põlema!
Kuna kuuldavasti kasutati Räägu teetööstuses pohli ehk palukaid ja valmistati ka porganditeed, siis kolm tähte siit ja kolm sealt ning kokku saigi PALPOR!

Mõnus ninanips üle saja aasta tagasi loodud kohaliku firma tootearendajatelt – no las “googeldavad” saja aasta pärast ja mõistatavad, mis taim see palpor on 🙂 .

Võib-olla idaneb see mõte kellegi peas edasi – saja-aastaste juurte ning traditsioonidega toode, pohla-porgandi tee taas au sisse tõsta…

Räägul ju ait-kuivati, kus teetööstus tegutses, täitsa olemas ja tooraine kuivatamise lavatski alles…

Ja kui kusagil aida või kuurinurgas kummutis peaks leiduma midagi, mis näib teemaga haakuvat, siis oleks heameel sellest kuulda!

Paberitükk ja papp- või puukarbike on nüüd oma tähenduse saanud…

Huvilisele natuke ka taustast.

  1. detsembril 1932 kirjutab ajakiri “Jõulutaat” https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=joulutaat19321201.1.28:


Kodanikud, hoolitsegem oma südame eest!

Ostke Räägu Teetööstuse Kerweli teed

või peenemaitselist kodumaist Oru teed


http://Väiketrükis. Pakend. Tee pakkepaber., HM _ 9008:6 ArTr 74, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/1017594

Jäägem terveks!

Ajaloo eesriide taha piilusid Viivika ja Eve

Soolu Põllugalerii näituse avamisest…

Linnamäel, LASi Maja juures esmaspäeva, 29. aprilli õhtul kell 18.45 -seikluseks valmis.

Elu. Ilu. Rõõm.

Allpool kokkuvõte üritusest ja põhjalik fotogalerii Urmas Laurilt (“Lääne Elu”).

Väikese täpsustusena – näituse modellideks olid Oru kandi küladega seotud väärikas eas prouad ja härrad.

https://online.le.ee/2019/04/30/galerii-soolu-pollugaleriis-on-fotoportreed-kula-eakatest-elanikest/

Pöördumine Linnamäe ja kõigi Oru kandiga seotud inimeste poole.


Teisipäeval, 2. aprillil said läheneva talgupäeva raames  Linnamäe pargis kokku kodukoha patrioot, endine Oru vallavanem Ülo, Linnamäe heakorda teraselt jälgiv ja järjepidevalt parema tulemuse nimel tegutsev Taavo, kodukandi tegemisi ja traditsioone oluliseks pidav ettevõtja Lauri, pargile sõna otseses mõttes kõige lähemal seisev isik Anne ning oma kodukoha käekäigust hooliv Varje.

Mida teha ja kuidas edasi? Vaatasime ringi ja nägime nii mõndagi korrastamist ning uuendamist vajavat.

Siin-seal on kuivanud puud sügistuultele alla vandunud, mõnel veel vaevu hing sees, naabri toel püsti püsimas. Keegi on proovinud kõlakojas lõket teha – põrand osutus nõrgemaks ja oli vähemalt ühes kohas vastupanust loobunud…

Lõkkeaseme vöökoht on aina laiemaks paisunud ( juba on tuli lähemal olevaid elusaid puid noolimas käinud), osaliselt ilmselt seetõttu, et mõned veidi teistsuguste arusaamadega inimesed on meie jaanilõket sulaselge rämpstoiduga toitnud. Küll on siin nähtud reformvoodeid, diivaneid ja suuri riidekappe, järelkärudega on kohale tassitud kõike, mis kellegi majapidamises üleliigseks osutunud –  katsu sa siis seda kõike läbi seedida…

Ja siis koguneme jaanipäeval oma laste, lastelaste, lähedaste ja sõpradega parki ning „naudime“ lõkkest tõusvat mööbli ja porolooni põlemise lõhna…

Mõtlemisainet – kas ühiselt kasutatav Linnamäe park ikka on sobilik koht prügi ladustamiseks…?

Üsna pargi sissepääsu lähedal paistab vasakult poolt üks päris kogukas sileda  küljega kivi, mis ei ole siin juhuslikult. Sellest pidi nõukaajal tulema  mälestuskivi kõigile kodumaa vabaduse nimel hukkunud Oru kandi meestele – meie vanaisadele, isadele, poegadele, vendadele, olenemata sellest mis ajal ja millisel poolel sõditi, nad kõik olid ju tegelikult  OMAD. Sügaval Vene ajal ei tulnud aga kõne allagi tõsta avalikult esile „ valel“ poolel langenuid. Seesama poliitiliselt keerukas periood oli põhjus, miks mälestuskivi mõte teoks ei saanud, aga jäi siiski sügavalt hinge ühele Linnamäe ja terve Oru valla jaoks olulisele inimesele.

Helga Mällo – Oru kooli õpetaja, koorijuht, kultuuritegelane ja koduloo-uurija, kes oskas meisterlikult suunata paljud meie kandi tolleaegsed lapsed ja täiskasvanud leidma rõõmu muusikast, laulmisest ja pillimängust, nautima ilu ning  kaunist ümbrust, väärtustama traditsioone.

Helga oli 1960-tel ka Linnamäe pargi rajamise algatajaks.

Väga liigutavalt mõjusid tema kodukandi vastu hoolivat armastust ning pühendumust peegeldavad read alles hiljuti muu koduloo materjali hulgast juhuslikult  leitud kirjast, mis oli paberile pandud vaid mõned kuud enne siit ilmast lahkumist – täpselt nelikümmend aastat tagasi:

„Ma pean Linnamäe parkmetsa rajamist üheks oma elu õnnelikumaks ettevõtmiseks, sest ma armastan väga loodust. Siin pole kõik veel lõplikult korras, aga küllap jätkub tööde jätkajaid. Jõudu neile! Olgu tänatud kõik abilised, sest mis kasu oleks olnud siin laiunud tihedast tihnikust. Aga nüüd on sel metsal oma mõte sees.

Samas kirjas on juttu ka eelpool mainitud kivist:

„Sellest pidi saama sõjas langenute mälestuskivi kõigi kirjade ja austusega nagu kord ja kohus. Mitmesuguste arusaamatuste ja raskuste tõttu jäi see teostamata. Aga sellest pole midagi. Vanadel eestlastel olid ohvrikivid, võlukivid. Ega nendelgi kividel polnud kirjatähti. See oli rahva teadvuses ja nii ka siin. Teadke, et see kivi on langenute auks. Teadke seda ja rääkige suusõnal edasi oma sõpradele, tuttavatele, lastele ja lastelastele nagu seda vanasti tehti.“

„Olgu see meile püha kivi.“

Linnamäe endised ja praegused elanikud, Oru kooli vilistlased, Helga Mällo õpilased.

See on pöördumine ja koostöö-üleskutse 4. mail kell 9.00 Linnamäe pargi korrastamise talgutel osalemiseks kõigile,  kelle jaoks kõlavad koduselt sõnad Linnamäe, Oru vald ning ka neile, kes tunnevad endas soovi midagi reaalselt ära teha pikki aastaid meie kodukandi kultuurielu edendanud Helga Mällo mälestuse jäädvustamiseks siinsamas, tema sünnikohas Linnamäel.

Talgujuhtide Anne ja Lauri eestvedamisel on plaanis pargi lõkkeaseme ning metsaaluse korrastamine, pargiteede riisumine, õpetaja Helga Mällo mälestuskivi avamise ettevalmistustööd.

Alustame ka pargi grillimiskoha rajamisega ja ehk jõuame statsionaarse küpsetusrennigi paika panna, et ka küla kortermajade elanikel oleks võimalus mõnel sumedal suveõhtul vana kooli juurest toidukorvid käevangus üle tee jalutades pere ja külalistega parki vabaõhupiknikule minna.

Või miks ka mitte sealsamas kõrval, plaanide õnnestumisel peagi rekonstrueerimisele mineval jalkaplatsil sõpruskonnaga üks vinge pallilahing maha pidada ning peale seda pargis elaval tulel mõni kosutav hõrgutis valmis küpsetada…

On ju pargis alati ootamas eriline, lausa müstiline rahu ja vaikus, silmapaitav rohelus, trillerdav linnulaul, õrn lehtedesahin, puhas õhk…

Mõtteid Linnamäe pargi mitmekülgsemaks kasutamiseks on veel teisigi, aga loomulikult on kõigi asjast huvitatute ideed teretulnud! Kusagilt on vaja ju alustada!

Loodan, et nii mõnegi jaoks muutus selgemaks Linnamäe pargi  tähendus, aegumatu väärtus ja MÕTE, sest

mis kasu

oleks

tihedast

tihnikust…

Talgutele saab registreeruda:

http://talgud.teemeara.ee/events/linnamae-pargi-koristus-ja-heakorratood

Soolu Põllugaleriis avatakse uus näitus!

Täna, kell 17.45 Oru vana kooli juurest näitusele suunduvale ühistranspordile on veel vabu kohti!

Rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil kell 18.00 avame uue fotonäituse Oru-Soolu-Jalukse riigitee ääres olevas Põllugaleriis. Seekord on teemaks portreefotod ja modellideks Oru kandi kullavaramu, pärimuse kandjad, 80+ prouad ja härrad. Tule ja vaata kui palju elu, ilu ja rõõmu on neis inimestes. Enamus pildistatuid on lubanud ka ise kohale tulla. Teeme selle päeva meie eakatele meeldejäävaks.
Näituse avamisel osalevad tantsurühmad Oru Jommid, Tantsusõtsed, Noarootsi segarühm, Oru Marid ja Lustiline.

Kell 18:55 toimub üle-eestiline ühistantsimine “Kogu vald oli kokku aetud” .
Kui mõni tantsukollektiiv pole veel kohta tantsimiseks leidnud, siis meie teele mahub.
Jagub ka üllatusi ja enneolematuid tegevusi Oru-Soolu-Jalukse riigiteel.

Kui tahad kaasa tantsida, pane tantsusussid jalga (kontsaking jääb aasal kinni). Kui tahad värvirõõmsa rongkäiguga sulanduda, siis pane rahvariided selga.

Tahad piknikku pidada, võta piknikukorv kaasa.

Auto jäta kaugemale ja jaluta põldude vahel kohale. Või tule hoopis rattaga. Tule ja ürita aru saada kui palju tarkust, teadmisi, kogemusi, mäletamisi on peidus meie eakate inimeste peades ja hinges. Kui pikk tee meil sellise pagasi kogumisel minna on…

Näitus jääb avatuks 5. augustini või kuni ilm Põllugaleriid säästab.

Viivika Orula, MTÜ Lugu

Eile nagu täna? Või siiski mitte.

1943. aasta märtsis lavastas Haapsalu Gümnaasiumi lõpuklass A. Kitzbergi näidendi “Neetud talu”. Seda kanti ette nii Haapsalus kui ka Linnamäel, Oru rahvamajas.

Järgnevalt väike humoorikas meenutus gümnasistide väljasõidust Linnamäele raamatust “Lend” (100 aastat eestikeelset gümnaasiumiharidust Haapsalus 1918-2018) Haapsalu 2018.

Oru topoteeki lisatud toredaid leide koduloo vallast…

https://oru.topoteek.net/

Näiteks koolitunnistus ajast, mil õppetööle kulunud aastaid loeti talvedes ja poolaastaid jagudes. Hinnati koolilapse eluviisi ja kombeid, õppetöö positiivne tulemus oli kas – “väga hea”, “hea”, “kaunis hea”, “rahuloldav”.
Õppeaineteks oli peale katekismuse, kalligrahwia ja rehkendamise ka õige kirjutus ja peast üles panemine.
Oluline oli üles lugeda, mitu korda on last kiidetud ja laidetud ning vanemad pidid kooli juurde teada andma, et nad seda tunnistust ikka lugenud on …

Koduloo ümarlauast…

Rõõm oli tõdeda, et järjekordsele Oru kandi koduloosõprade kokkusaamisele tuli vanade fotode põnevast ja palju äratundmisrõõmu tekitavast maailmast osa saama mitmeid uusi huvilisi, kes lahkelt jagasid oma teadmisi Oru topoteegi  http://oru.topoteek.net/ täiendamiseks.

Kuulda sai meie kandi ühe vanima elaniku, selle aasta juunikuus juba 99-t sünnipäeva tähistava Marta Metsa (neiuna Nõupuu) lapsepõlvemälestusi elust kodutalus Tuisul ajast, mil ta oli veel päris pisike plikatirts.

Fotol esireas seisev patsidega tüdruk

Põhjalikult ja detailselt kirjeldab ta oma jutustuses tolleaegsest elu-olu – kuidas ja milliste vahenditega põldu hariti, loomi kasvatati, mis oli talupere toidulaual ja kuidas seda kõike oma jõududega majandati.

1940. aastal abiellus 20-aastane Marta-Aliide Nõupuu naaberkülast, Orjuse talust pärit Aleksander-Rudolf (Ants) Metsaga.

Noored said koos olla vaid seitse kuud, kui Ants mobiliseeriti Venemaale, sõtta. Õnneks tuli ta mitmete aumärkide vääriliseks hinnatuna elusalt koju tagasi, kuid kohe ootas ees järgmine vastuseis – Venemaal viletsat elujärge näinud ja kogenud mehena keeldus Ants kategooriliselt kolhoosi liikmeks astumast.

Metsade majapidamisele kehtestati tavapärasest kõrgemad maksud, mis üha kasvades ja kasvades viisid selleni, et pere pidi oma kodu, 20-hektarilise Tuisu talu maha jätma, otsides
Linnamäel siin ja seal ajutist peatuspaika. Uus kodu leiti Aru talus, kus Marta koos poja Lembituga elab tänaseni. Tuisu talu asemel on aga tänaseks vaid kivivaremed…

Ja veel. Kindlasti väärib mainimist, et see kena neiu ülemisel fotol oli ka väga andekas joonistaja. Tema loomingut saab vaadata topoteegis, otsingusse sisestatav ID number on 0234958 http://oru.topoteek.net/

Tänan veelkord usinaid koduloo ümarlaual osalenud abilisi, uute uurimiste, vaidlemiste 🙂 ja tuvastamisteni!