“Lääne Elu” annab teada:
Viivika Orula on Oru kultuurisaali aastaga veerema lükanud, nüüd loodab ta, et mõni noorem, hakkaja eestvedaja selle täie hooga liikuma saab. Seni kavatseb ta siiski jätkata.
Mõni aeg tagasi teatasite oma sotsiaalmeediapostituses, et aasta on kultuurisaali vedamisest möödas.
Tulin mullu 1. märtsist, ütlesin, et lühikeseks ajaks, kuni leitakse selle töö peale mõni teine inimene. Panin siis tähtajaks aasta. Ja nüüd on see aasta täis.
Ja mida see tähendab?
No see tähendab seda, et praegu meil uut inimest ei ole. Ja ega teda ei ole siia ka ju kerge leida. Ma ise tahaksin, et siia tuleks keegi noor inimene värskete ideede ja värske jõuga.
Mõtlete seda tõsiselt?
Praegu mõtlen küll. Surmtõsiselt. Ja üldse mitte sellepärast, et mulle ei meeldi, mulle väga meeldib. Ja kuidas ma ütlen… Ma nii igatsen taga oma vabadust. Olen olnud kogu aeg omaette, olen teistele tööd andnud. Ja see töö on olnud selline, et võin ka ööpäev ringi tööd teha, aga kui tahan kusagile minna, olla vaba – siis sain ma seda ka teha. Aga siin ma seda ei saa, ei saa minna. Ja kui olen poole ööni siin, siis järgmiselt päeval olen nagu peksa saanud – taastumisaeg on juba seoses vanusega palju pikem.
On teil aimu, kes tahaks tulla maakohta kultuuritöötajaks?
Ega neid inimesi väga palju ei ole. See peaks olema Läänemaalt pärit noor inimene, kellel oleks lähedal tööl käia. Mitte nii nagu mina, et sõidan kogu aeg Pärnu vahet.
Liigute kolmnurgas Pärnu-Oru-Soolu?
Jah. Pärnus on mul pere. Venna pere on hoopis Tartus, nendega on jäänud suhtlus tänu sellele päris pisikeseks. Aga jah, sellele vaatamata on see hästi äge aasta olnud.
Ütlesite, et sooviksite enda asemele leida noort aktiivset inimesest. Aga teie tutvused, kontaktid, need on ju väärtus omaette, seda noor inimene ju üleöö ei omanda?
Ja noored tulevad oma tutvuste ja oma kontaktidega ja oma tasandiga, mida mina ju ei tunne ja millesse mul on väga raske sisse minna.
Millised on lähemal kahel-kolmel kuul põhjused, miks inimene peaks Oru kultuurisaali tulema? Millised magnetid neid siia veaksid?
Millised need magnetid olla võiks, seda mõtlesin ka ise eelmise aasta märtsist, kui täiesti tundmatus kohas vette sukeldusin. Ma ju ei teadnud, mida kogukond tahab. Tegelikult olid mul hästi suured plaanid, olen ju ikkagi tulnud ettevõtlusest. Paar kuud, kui mind siia oodati, tegin juba suuri plaane, kuidas hakkan tulu teenima, et siis tänu sellele tulule on võimalik siia head kõrgetasemelist kultuuri kutsuda.
Oleme proovinud peaaegu kõikide asjadega: meil on siin käinud teatreid, on käinud muusikalid, on kontserdid alates ERSOst, on esinenud tippmuusikud, RAMi meeskoor, on etendatud komöödiat, ühemeheteatreid, lasteetendusi, tsirkuseartistki on käinud. Kino proovime – siis on peaaegu kõik žanrid läbi proovitud.
Nüüd alustasime rokk-kontsertidega. Esimesena oli Herald, see oli natuke nooremate inimeste soov. Mina polnud sellest bändist kuulnudki, aga täitsa tore oli, katus jäi peale, seinad jäid püsti. Järgmine oli Kosmikud ja nüüd on tulemas Metsatöll. Et mis nad küll tarbivad, nagu üks inimene küsis, et nad sellist muusikat teevad. [Naerab.]
Meil ei ole olnud ühtegi intsidenti mitte ühegi rokipeo külastajaga. Mitte kordagi.
Ja Anne Veski! Noh, tema oli absoluutne publikumagnet ja tõi saali täis. Lasteetendused ja Anne Veski, nemad juhivad publiku arvu poolest. Rokil tuleb veel harjutada, need kontserdid lähevad veel esialgu pisikese miinusega. Naersime, et peamegi nüüd kutsuma Anne Veski bändidele soojendajaks, siis saaks palju pileteid müüa.
Märts ja aprill on nüüd natukene üle vindi, sündmusi on liiga palju. Ja meil läks ka Puuluubiga metsa, sest samal kuupäeval on Haapsalus Trad.Attack!. Enam-vähem üks ja sama stiil. Aga Puuluubil oli see ainus sobiv kuupäev ja siis ma veel ei teadnud Trad.Attacki! esinemisest.
Uue koha käimajooksmine võtab aega. Palju olete aastaga suutnud teha?
Minu varasem kogemus näitab, et kolm aastat on miinimum, kui koht on saavutanud selle, mis ta peaks olema. Siis juba viie aasta pärast selguks, kas jätkub edasiminek või algab taandareng. Aga üks aasta on liiga vähe. Seda tulebki teha kannatlikult, süsteemselt. Mõtlen, et nii suur ja kallis asi on valmis ehitatud, artistid tulevad, vaatavad ringi, ahhetavad, et mis vald see on! Tegelikult oleks vaja siia kolm aastat veel süstida, süstida ja süstida, et saaks kultuurisaali täie hooga käima.
Eks mul olid endal ka suuremad unistused, kui ma ei olnud veel siin sees. Arvasin, et selle majaga võimalik rohkem teenida raha, mida on siis võimalik kultuuri tagasi anda.
Tuntust on sel aastal lisandunud. Eile [6. märtsil] oli meil nii tore tšellokontsert, Tallinna tšellofestivali lõppkontsert. Nad tahtsid esineda õpilastele. Tulidki siia, uurisid, et mis siin saalis veel on, et Tallinnas interpreetide liidust paluti neil kõik järele uurida. Järelikult on kumu sellest kultuurisaalist juba laiali läinud, et siin toimub midagi. Ja tegelikult juba ansamblid küsivad, millal nad saaksid ka tulla.
Millist tagasisidet artistid kultuurisaali kohta on andnud?
Kõik on rahule jäänud ja kõik kiidavad, kiidavad publikut ja seda sõbralikkust, mis siin on.
Kes uksest sisse tulevad, näevad, et üks niisugune tädi vaatab vastu. No mida sa siin ülbitsed, kõik on sõbralikud. Hästi toredad artistid on siiani olnud. Ja muidugi publik. Tulevad sisse, vaatavad, et oi kui ilus saal, kuid nii väike. Neile on jäänud mulje, et see on nii suur koht ja nii suur saal. [Naerab.]
#Rokkaritel on tavaliselt väga erilised, kõrged nõuded sellele nn green-room’ile. Kas siin on bändide jaoks selline olemas?
On ikka, meil on kaks garderoobi esinejatele. Ja siis tulevad ka raiderid ehk loetelu, kus on need nõudmised kõik kirjas. Noh, nõuded on siiski läbi räägitavad. Ja seda saab mõnes mõttes võtta ka huumoriga. Ja olengi vastanud näiteks, et meil Linnamäe poes on väga väike alkoholivalik. Minul ei ole aega sõita suurde linna otsima neid marke, ma pole tegelikult neist kuulnudki. Et võtan seda, mis Linnamäe poes on. Siis tuleb vastus, et hea küll.
Sellise ürituse korraldamine ongi suuresti läbirääkimiste küsimus?
Jah, ja peamine on, et suhtud inimestesse sõbralikult. Ja kõik on lahendatav ja kokku lepitav.
Eelmisel kevadel tehti siin tantsuklubiga algust, kuidas see on käima läinud?
Tantsuklubi sai ju alguse üleüldse Piret Ausi karmoškaõppest. Ja kui kursus lõpetas, ütles Piret, et teeme lõpukontserdi ja tema kutsub Tallinnast tantsijad ka kohale. Et õpime tantsu ka. Tohutult äge oli! Ja sealsamas keegi ütles, et noh, võiks proovida milongat (Ladina-Ameerika päritolu tants milongamuusika saatel, üks tango eelkäijaid – toim.). Nii tegimegi tantsuklubi milongaga, siis tuli sving.
Linnamäel on olnud juba vanadel aegadel hästi legendaarsed kevad- ja sügispeod. Minul õnnestus teha üks kevadpidu nende pidude tuules. Mulle oli suur üllatus, et nii kui esimene lugu läks, läksid inimesed põrandale. Ja kell kolm öösel lõpetati tantsimine! See oli täiesti pöörane!
Siis tuli Andres Aviste, et tema tahaks teha pereklubi. See läks ka niivõrd hästi käima elava muusika saatel heade tantsubändidega. Kogu aeg on välja müüdud. Mina tõmbasin oma tantsuklubiga natukene tagasi, sest noh, kes see ikka igal nädalal kaasa lüüa saab, sest see ju maksab.
Kas teie olete ainus, kes on kultuurisaali palgal?
Ei. 1. oktoobrist on mul ka poole kohaga abiline Leili Küünarpuu. Täiesti kullatükk, ta on tõeline perenaine. Ma ei kujuta elu enam ilma temata ette. Ta on kõikidel sündmustel kohal, võtab inimesi vastu, sehkendab esineja, paneb saali paika, ta teeb reklaami. No kõike.
Kes kultuurisaalis veel tegutsevad?
Mõte ongi selles, et kogukond tuleks ise tegema, saal on ju olemas. Tühjad on vaid pühapäevad. Ja tööpäeviti kella neljast kella seitsmeni. Õhtud on kõik täis, seitsmest üheksani on saal umbselt täis isetegevuslasi. Meil on kaks rahvatantsurühma, käivad ka rivitantsutrennid, mis on ka nüüd niimoodi, et varsti ei mahu enam saali ära.
Kihnu mees Marko Kiigajaan käib kaks korda kuus tegemas seltskonnatantsu kursust. Üks-kaks korda kuus on mälumäng. Ja noh, reede õhtuti on juba teatrid ja kontserdid. Meie häda on see, et meil ongi ainult üks saal, meil ei ole kõrvalruume, kuhu mahuks veel midagi tegema.
Vallavolikogus uuriti vallavanem Aivar Riisalult, et millal saali helisüsteem maha võetakse ja ära viiakse. Riisalu ütles, et jah, omanik (heli- ja valgustussüsteem kuulub Koit Uusi firmale – toim.) viib oma kodinad minema. Mis siis saab?
Ma ei tea, mis siis saab. Ma ei ole ka kõigega kursis, aga jutuks on olnud, et juunis viiakse see ära. Nagu aru olen saanud, pole asi nii palju rahas kui tegelikult suhtumises sellesse, et kuidas püütakse seda asja korda ajada.
Aga ma ikka vaikselt loodan, et äkki tuleb mingisugune lahendus. Me ka ise siin otsime võimalusi, et kusagilt saada mingisugune rahastus peale, kasvõi osaliselt, et hakata otsast seda maksma, sest vastasel korral jäävad tühjad seinad ja ongi kõik. Ja ongi kõik.
Kui kui Tiit Maivel seda süsteemi siia üles häälestas, siis ta kiitis, ütles, et see pidi olema ikkagi helimaailma Mercedes-Benz.
Jah, ja mitte ainult heli, valgus ka. Olen aru saanud, et Eestis on üldse viis heli- ja valgustehnikut, kes oskavad seda süsteemi lõpuni kasutada. See on tõesti viimase peal.
Kas olete selle aasta jooksul olnud ka pettunud?
Ei, see on olnud äge aasta. Ei ole olnud ebameeldivaid kogemusi.
Näiteks Piilama jõululaat, seda tegi ju tegelikult kohalik kogukond, tulid ja tegid ise. Kõik need esinejad, keda siis välja panime, see, et meie maja kollektiivid niimoodi koos saavad esineda, ja seda terve päeva jooksul, see oli hästi vahva.
Ühtegi korda pole te siit majast sülitades lahkunud, et aitab küll, enam ei taha?
Vastupidi, ma lähen siit alati nii aeglaselt minema, eriti õhtuti. Kui kõik inimesed on läinud, siis teen veel tiiru peale, vaatan, kas tõesti kõik tuled on kustu ja uksed on lukus. Ja siis vaatan veel autoaknast, kas kõik on korras. Väga-väga vahva on siin. Ei, ma ei tea ühtegi hetke, mil oleksin olnud pettunud.
Mida tunnete siis, kui valla teisest otsast keegi ütleb, et kultuurisaali ehitamine oli kurjast, et hulk raha pandi kusagile mõttetusse Linnamäele?
Arvan, et inimesed ei mõtle niimoodi. Niimoodi mõtlevad teatud rahvaesindajad, kelle kohta mul on selle aastaga kujunenud oma arvamus. Sellepärast, et meil käivad inimesed Kullamaalt, meil käivad Martnast, Taeblast, Ristilt, lapsed kõigist koolidest. Pensionärid käivad, tavalised tööinimesed käivad üle valla ja Haapsalust.
Inimesed ei mõtle niimoodi. Raha ei ole ju kunagi. Võin lõputult vinguda, et miks on toetus nii väike, aga oluline on ikka see suhtumine. See on ju valla, oma valla rahaga ehitatud ja kool ju kasutab seda. Muidugi, kui oled nii hullult vihane selle saali peale, siis sa oled vihane ka Oru kooli peale.
Täiesti uue asjana tuli välja, et tegelikult oleme ka koht hiidlastele. Kui meil oli see svingi tantsuklubi, oli Hiiumaalt suisa kaheksa inimest, neid oli terve laudkond. Ja kui nad ära läksid, siis ütlesid, et ärge arvake, et me nüüd enam uuesti ei tule. Ja Anne Veski kontserdil olid jälle hiidlased kohal.
Kuidas te Sooluga seotud olete?
[Viivika Orula suvekodu] Taaveti talu kõrval on mu ema lapsepõlvekodu. Meil olid seal ikka suguvõsa kokkutulekud. Kõrvaltalu, Taaveti talu, seisis tühjalt seni, kuni see müüki pandi. Ja siis ma ütlesin, et oh, kui nii palju raha saaks, siis ostaksin ära. Hind oli õudselt kallis, sest Taavetil oli viis või kuus pärijat ja igaüks tahtis midagi saada. Siis aga langes hind ootamatult mulle sobivale tasemele. Ja nii ma sinna sattusin.
Tunnete end Soolus kuidagi eriliselt?
See on… Ma ei tea, mis seal on, aga minus toimub seal mingi muutus. Ja see vaikus, mis seal tekib kella viie-kuue ajal õhtul. Korraga on kõrvadel vaikusest lausa valus. Nagu loodus jääb seisma. Naabri traktor võib küll müriseda, aga loodus jääb seisma. Ja siis on mingi hetk kõrvadel vaikusest valus – ma ei ole seda kusagil mujal tunnetanud.
Kui sageli te Pärnu vahet sõidate?
Kui siia tööle tulin, olin [Taaveti talus] sunnitud endale ka puurkaevu tegema. Vesi on tuppa veetud. Ja nüüd lasin kütte sisse panna. Kui siia tööle tulin, elasin ju seal kolme-neljakraadises toas, öösel tuli muudkui kütta, kuni hommik käes. Ja siis suvel, panin õhk-vesikütte sisse, nüüd on soe.
Olen kolm-neli päeva nädalas siin, ülejäänud aja Pärnus. Kontoritööd on hästi palju, kõik need läbirääkimised, kirjade värgid. Seda saaks ka Taavetilt teha, aga seal pole telefonilevi, pead helistamiseks kogu aeg õue jooksma. Et üles kirjutada, mis räägitakse, on osa tuppa tagasi jõudes juba meelest läinud. [Naerab.] Pärnus on mul kõik olemas.