Kõrvalpilk Linnamäe heakorrast

Hiljuti Tallinnast Linnamäele kolinud pereema tegi tähelepaneku küla heakorra kohta, mis isegi rahvarohke pealinnaga võrreldes ei ole just väga kiita.

Mitme lapse emana kutsub ta üles just nüüd, kui inimesed on rohkem kodused, ka seda teemat pereringis arutama, et kui prügikast just igas kohas kõndides silma ei hakka, võib kommi- ja krõpsupaberi mahaviskamise asemel vabalt ka taskusse või kotti pista, et see siis hiljem, koju jõudes prügikasti poetada.

Eks mõned asjad vajavadki vahel ülerääkimist ning meeldetuletamist, julgustamaks ikka ja jälle tegema meie kõigi elukeskkonda paremaks muutvaid tegusid.

Eelmisel kevadel käisid Linnamäe Noortekeskuse noored prügi korjates läbi oma igapäevase teekonna LASi majast koolini ning nii mõnelgi oli hakkamist ka bussijaama ümbrust riisuma tulla.

Linnamäe teeristi, kui kõige käidavamasse kohta on toodud suurem prügikast just selleks, et sealsed põõsad topsikutest ja paberitest puhtamad hoida.

Maakohas ei ole kojameest ega majahoidjat, kes hooletute järgi koristaks – meie koduküla on täpselt nii puhas, kui seda ise hoida tahame ja oskame.

Natuke mõtlemisainet.

Üks sel aastal 90-t sünnipäeva tähistav vanaproua, kes on aastaid heast tahtest Linnamäe bussijaama ümbrust korrastamas käinud ning leidnud alati jaksu kummarduda, kui midagi ebasobivat maas vedelemas näeb, tunnistas lõpuks alles eelmisel aastal: „Ma ei jaksa enam, pea hakkab ringi käima ja tasakaal kipub ära kaduma…“

Võtame siis kõik koos ühelt Linnamäe külast südamest hoolivalt inimeselt teatepulga üle, paneme ümbritsevat tähele ja tegutseme, kui vaja, et meie hoogsalt arenevat piirkonda kaunistaks ka kena elukeskkond.

Valge vaiba all ju täitsa ilus, armas ja kodune!