Keedika külapäeva infolehest võib lugeda, et esimene jälg inimtegevusest selles külas pärineb II aastatuhande algusest ja selleks on Keedika linnamägi.
Veebileht http://laanemaa.arheoloogia.info
ütleb, et linnuse platoo on põhja-lõuna suunas 45-47 m pikk ja 30 m lai. Idast, maantee poolt, on linnuse kõrgus 4 m, läänest, kust muistist kaitseb ka sügav looduslik org, 6 m. Linnuseplatoo põhjapoolne, 5 m läbimõõduga tipp on muust osast 1 m kõrgem (võimalik, et seal on asunud torn). Platoo muust osast eraldab teda 2 m laiune ja 0,5 m sügavune kraavilaadne süvend.
Platoo lõunaosas leidub kamardunud lohke, ilmselt kunagise liivavõtu jälgi. Keedika külla viiva tee äärde on kunagi sisse lõhutud ida-lääne suunas 7 m pikkune ja 5 m laiune süvend. Väljakaevamisi ega muid teaduslikke uurimustöid ei ole linnuses tehtud…
Oru kodulooringi 1960-tel koostatud albumis “Keedika” märgitakse, et linnuseplatoo keskosas kuuskede all on lame kivi, millel rist ja aastaarv 1898. Vanemad külaelanikud on rääkinud, et Esimese Maailmasõja ajal olnud linnamäel sõjaväe vaatlustorn. Samuti mainitakse, et Keedika linnus on tõenäoliselt Eesti väiksemaid – pakkunud peavarju vaid mõnele perele.
***
1795. aasta talurahva hingeloenduse andmeil oli Keedikas 151 talupoega,
1887. aastal 187 talupoega.
1919. aasta elanike nimekirjas oli 143 inimest.
1937/38 aasta elanike nimestikus oli 188 inimest, talusid 43.
1987. aastal oli alaliselt Keedika külla sissekirjutatud elanikke 55,
2017. aastal 1. juuli seisuga 33
2019. aasta 1. juuli seisuga 30…
***
Keedikas on olnud või on järgmised talud: Mäealuse, Tammiku, Audliku, Rehentse, Kruusiaugu, Pihlamäe, Sella, Neori, Kükati, Taga-Sella, Proosu, Vanapere, Lepa, Tobra, Niidi, Siimu, Paali, Otsa, Oti-Uuetoa, Oti-Vanatoa, Kooli (rehe), Jäätma (Kärtu), Sarapiku, Põllusmaa (Triinuaugu), Söödi (Mendi), Altrahva, Ullaste, Käänu, Kuusiku, Ulmi (Künka), Nurme, Koorejaama, Nööri, Kondimaa, Küüne, Rehe, Iisi (Mõisa), Tamme (Terase), Oidremaa, Samniidi, Vainu, Reitle, Kasemetsa, Vankri Uuetoa, Vankri Vanatoa, Kiisa, Uus- Kiisa, Tillutare.
***
Rahvasuus oli/on Keedika jagatud kaheks – ees-Keedika ja taga-Keedika ( Kapetiküla ja Pürgeküla). Millest sellised nimed, pole teada.
***
Erinevatel aegadel on Keedikas olnud mitmeid külaelu olemasolule ja arengule olulisi struktuure nagu näiteks
Mõis, mille piirid Maa-ameti Schmidt/Rückeri 19. saj. kaardi järgi kuni aastani 1917 olid sellised:
Keedika mõis eraldus Uugla mõisast aastatel 1782-1795.
Kultuurimälestiste riiklikust registrist leiab Veljo Ranniku 1976. aasta foto Keedika mõisa peahoonest:
Samas registris oleva 1980-tel koostatud Keedika mõisa inventariseerimise aktis kirjeldatakse mõisa ümbrust nii:
“Mõisa ümber oli ilmselt kasutusel puidust diagonaalne lattaed. Praegu eraldab selline tara õunaaeda. Puitpostid kannavad lihtsaid, rõhtlattidest kahe diagonaaliga väravaid.
Kuna Keedika mõis asub metsa serval ja kaks teed, mis toovad mõisa, kulgevad läbi metsa, siis ei ole mõisa ümbrusse istutatud puiesteid-alleesid.
Peahoone – mansardkorrusega puitehitis hävis 1970-te lõpus tulekahjus. Täielikult on hävinud moonakate maja. Veel on mõisakompleksis, praegu varemeis sõiduhobuste tall-tõllakuur – krohvimata maa- ja paekivist ehitis, millel keskmise suurusega kõrged aknad lihtsate sepistrellide ja tugevate prusslengidega, ait, tööhobuste tall-karjalaut. Ainsana on hästi säilinud peahoone kõrval asuv võlvitud kelder.
Kuna Keediku (rahvasuus Keedika) mõis oli väike, ei ole nimetamisväärset parki säilinud.
Huvitavamad puuderühmad on 7 tamme moonakate maja ees ja kuuskede read mõisa peahoone aseme ümber, samuti krunti idast piiravad põlispuud.
Olemas on ka suur viljapuuaed ja väike tiik.
Mõisa vahetusse lähedusse on peale 1919. aastat ehitatud kaks elamut.”
Keedika mõisa plaan
Lisaks ametlikumale jutule ka mõned lood rahvasuust, kodulooalbumist “Keedika”:
“Mõisahärra olnud kord kuue kaaslasega kaardilauas. Seal tehtud otsus istutada iga kohal viibinud mõisniku auks Keedika mõisa aeda üks tamm. Härra käskinud teomeestel metsast noori tammesid otsida, aga nood leidsid vaid kuus puukest, mis istutatigi ringikujuliselt moonakate maja ette. Hiljem olevat Proosu peremees leidnud seitsmenda tamme, mis istutati ringi keskele – see tamm olnud teistest tunduvalt suurem.”
“Tammedest mõni meeter eemal asub maapinnal umbes kaheksameetrise läbimõõduga ringjoon, mille laius on ca 50cm ja mida on hästi näha siis, kui rohi on madal. Kui ümberringi on taimestik kollakasroheline, siis ringjoonel sinakasroheline. Aegade jooksul on ring sellisena püsinud, tema tekkeloost ei tea keegi midagi.
Rahvajutt räägib, et sellele kohale olevat maetud suur rahapada, ringjoon näitavat paja ääri. Pimedatel neljapäeva öödel pidavat pada südaööl hetkeks pinnale tõusma ja kohe jälle tagasi vajuma. Paja saavat kätte see, kes 7 pimedat neljapäeva ööd järgemööda kaevab ja ära minnes tagasi ei vaata. Algul pidavat tulema suur kivi ja selle all olla rahapada.”
***
Mõisa viimased omanikud enne 1919. aastal toimunud suurmaaomanduste riigistamist olid Knorringud, kelle nimed koos omandivahetuse aastaarvudega on sõna otseses mõttes kivisse raiutud 🙂 Haapsalu- Keila maantee ääres oleva Parunite kivi peale – 1736 G. Knorring; 1771 C. Knorring; 1843 P.W. Knorring; 1864 C. Knorring; 1871 L. Knorring.
Knorringite kivi umbes 1950-tel
Ka selle kivi kohta ringleb legende:
“Rahvapärimuste koguja A. Tiitsmann on 1920. aastal kirjutanud: “Ara verega inimesed ei julge praegugi Parunite kivist öösel mööda minna, ei jala ega hobustega, vaid käivad Kiidika mõisast läbi. Kord sõitnud keegi isik puukoormaga öösel sellest kivist mööda. Korraga jäänud hobune seisma, tõmmanud kõrvad lingu ja hakanud lortsuma. Mees märganud, et palk risti tee peal ees on. Läinud jala palki eest ära tõstma, aga pole midagi leidnud. Näha olnud palk selgesti. Hirmutanud hobust, aga hobune ei lähe sammugi edasi, ainult turtsunud veel rohkem ja kiskunud kõrvu tagasi. Mees võtnud koormast puu alu, löönud sellega otseti kolm korda vastu maanteed. Mets kõlanud hirmsasti, palk kadunud ära ja hobune läinud rahulikult edasi.”
Kodulooalbum pajatab: “C. Knorring olnud ümbruskonna mõisnike peamees, Ludwig Knorring veel tähtis riigimees. Ludwigu poeg Gustav sai ka Uugla mõisa endale ja kolis Keedikast Uuglasse. Keedika mõisa jäi valitseja ametikoht. Johannes Paalmäe mälestuste järgi need vaheldusid sageli – olid Lestali, Lassmanni, Trossmanni ja Grossmanni nimelised mehed. Lõpupoole Keedika mõisas enam valitsejat polnud, seal elas priistav tüdrukutega. Kord võtnud üks tüdrukutest ahjust süsi ja jätnud need kusagile lohakile ning mõis läinud põlema. See oli umbes 1895. aastal.”
***
Leida Õunapuu vallakoolide-teemalisest diplomitööst on Keedika kooli kohta kokkuvõtte teinud Astrid Rääli:
“On teada, et 1868. aastal oli Keedika koolimaja ehitamisel ja valmis 1869. Mõisa poolt olid materjalid, vald korraldas ehitamise. Mõisahärra kinkis puumeistrile makstud raha vallale tagasi. Majas oli kolm kambrit, köök ja sahver.
Koolmeistri palk 1874/75 õppeaastal oli 87 rbl., 1878. aastal juba 97 rbl.
Kool algas 15. nov. (mardipäeva paiku) ja lõppes 15. aprillil (jüripäeva paiku). Vaheaeg oli jõulude ajal kaks ja lihavõtte ajal samuti kaks nädalat. Iga päev oli kuus tundi, laupäeviti neli. Kool algas hommikul kell 8. Iga puudutud päeva eest oli trahv 10 kopikat.
Esimeseks õpetajaks oli aastatel 1868-1881 Jädivere seminari kasvandik Gustav Juhkendaal. Kooliõpetajad vahetusid küllaltki sageli, õpetust jagasid veel Peeter Hansen, Aadu Veide, Villem Saarmann, Jaan Valk, Jaan Tamberg, Gustav Lauri.
Esimesel õpeaastal oli koolis 22 last.
1872/73 oli õpilasi 43, neist poisse 26, tüdrukuid 17.
1876/77 olid õppekavas järgmised ained:
Vana ja Uus Testament, piiblilood Masingu õpperaamatu järgi, katekismus, lugemine, kirjutamine (kalligraafia ja ortograafia), rehkendamine peast ja tahvlil Werlingi arvutustabelite tarvitamisega, maateadus-geograafia.
1900. aastal õppis koolis 11 last.
Tolleaegsest koolielust väike katkend A. Lumeste raamatust “Oru vald” (1992, lk.42):
“Aastakümneid oli raskusi laste osavõtuga koolitööst – puuduti jalanõude, riiete ja toidunappuse pärast. Talitaja Juhan Paalmann määras 23. novembril 1900. aastal Jaan Luubergile 1 rubla trahvi, sest “tütar Liisa 12 3/4 aastat vana, aga vallakooli pandud ei ole”. J. Luuberg jättis trahvi maksmata ja talitaja otsustas ta ” 2 päeva aresti alla heita”. “
Sellised probleemid ja lahendused-karistused siis…
***
Samast allikast saame teada:
“Venestamine tõi kaasa riigi huvi kasvu koolide vastu ning riigi materiaalse toetuse koolidele. 1901. aasta augustikuus teatas vallatalitaja Juhan Paalmann volikogule, “et haapsalu jäoskonna rahvakoolide inspektor Herra Oro valla koolide revideerimisel on leidnud Vedra, Keedika, Kervla ja Uugla koolide majad täiesti kõlbmata olevat vanaduse läbi ja oma ettekirjutuste läbi… nõuab, et nende koolide vanade majade asemel peavad saama uued ehitatud lähimas tulevikus juurde lisades, et temal midagi selle vastu ei saa olema kui nende 4 koolimaja asemel 2 kõlbulist koolimaja saab ehitatud….”
Seetõttu peeti vajalikuks Uugla ja Keedika kooli ühendamist ja nendele uue hoone ehitamist. Selleks hakati ka ettevalmistusi tegema, kuid vallast kaugemal otsustati teisiti ja kuna Linnamäele loodi 1902. aastal Oru 2- klassiline ministeeriumikool, siis raha ja vahendeid Uugla uue koolimaja ehituseks ei jätkunud.
Aastad möödusid.
1910. aastal ühendati haridusjuhtide otsusel ikkagi Uugla ja Keedika kool ning avati 1- klassiline ministeeriumikool Uugla kooli vanas majas, koolihariduse andmine Keedikas lõppes. Uugla kool nimetati hiljem ümber Jalukse kooliks.
Viimase saja aasta jooksul on Keedika lapsed käinud koolis Jalukses, Linnamäel ja Taeblas. Enamus neist ei teagi, et kunagi sai kooliharidust ka Keedikas.
***
Keedikas on olnud ka:
- Koorejaam, mis töötas praegu teadaolevatel andmetel aastatel 1930-1950. Keedika koorejaama piirkonda kuulus 120 majapidamist, neist Keedikast 45. Keedika küla talude piima tõi hobusega koorejaama kokku August Pajuväli. Piima toodi ka naaberküladest – Seljakülast ja Jaluksest. Piima vastuvõtjana töötas Amanda Krull, kes jäi oma perega meiereimajja elama ka peale koorejaama sulgemist. Koorejaama katlakütjana töötas Aleksander Baumann.
Väljaanne “Ühistegelised Uudised” nr. 15 , 16. aprill 1937 mainib Lääne-Nigula Piimaühingu aastapeakoosolekust kirjutades ka Keedika koorejaama:
“1936. a. aruandest selgus, et ühingu tegevus on olnud läinud aastal väga edukas. Olgugi, et 1936. aasta suvel omati ostu teel Räägu erapiimatalitus ja sinna juure kuuluvad Keedika ja Sutlepa koorejaamad; on ühingu kohustuste summa laenude näol vähenenud ümmarguselt 7000 kr. ümber. “
Eesti Piimandusmuseumi fotokogust võib leida Lääne-Nigula Piimaühingu X aastapäeva foto (EPiM FK 846:7, Eesti Piimandusmuuseum, http://muis.ee/museaalview/1148366 ),
kus poseerivad järgmised töötajad: Linnamäe koorejaama juhataja A.Limbak, töölised Artur Jeeberg, Ants Lepberg, Gustav Lepberg, meier Evald Kuldmeri, Keedika koorejaama juhataja Aleksander Pallov, Seljamäe kj. juhataja Herman Hänki, vanemraamatupidaja Joh. Soosalu, tööline Evald Lõps, võimeister Aleks. Lanimann
Koorajaama kandiga seoses on rahvas rääkinud, et:
“Keedika koorejaamast vasakul metsas asunud Kibaru pered. Seda kohta tuntakse Kibaru kopli nime all. Talude nimed olnud Kibaru, Ennuaugu, Suureniidi, ja Allikataguse. Nendes taludes elanud kunagi mõisast välja aetud talupojad. Viimati elanud Kibarul Käksi Jaan, pärisnimega Jaan Nork, kes olnud kasvult väike mees. Ta oli mõisas karjuseks. Kaasas kandis ta karjapasunat, millega puhunud ikka – tut-tut-tuut, lut-lut, ludu-lut :).”
“Keedika koorejaama vastas (Laaneste maja juures) tee ääres olid liivaaugud, kust veeti liiva mõisa ehitustele. Ühe jutu järgi olevat seal kunagiste Poola või Rootsi sõjameeste matusepaik, teise jutu järgi aga katku surnute matmispaik. Kord olevat kohalik Keedika metsavaht, Kalju Jaan leidnud väljakaevamisel sääreluid, mis olnud ebaharilikult pikad ja ühe pealuu. See pidi küll väga suure mehe oma olema, sest Jaan pani selle pähe nagu mütsi!” .
“Kolhoosi ajal kaevati sinna siloauk, mis kohe kinni aeti, kuna sealt luid välja tuli.”
Praegugi on alles koorejaama maa-aluse keldriga vundament Keedika külatee alguses, Keila mnt. ääres.
***
Veel olulisi asutusi-kohti Keedikas:
- Pritsikuur, mis asus koorejaama vastas maantee ääres.
- Veski, omanikuks Paali talu peremees Priidik Lindal. Helga Mällo koostatud koduloo-uurimistööst selgub, et mootori jõul töötav Paali talu jahuveski ehitati 1920 .aastal. 1947. aastal tehti veski ümber elektriga töötavaks.
- Saeveski – aurukatla veski jõuallikaks ostis Aleksander Baumann 1935. aastal J. Kivinukalt Nõvalt. Saeveski alustas tegevust 28.jaan.1936. Aleksander töötas koos venna Johannes Baumanniga. Saeveski koosnes kahest laudseintega hoonest, milles asusid aurukatel, saeraam, linamasin, katuselaastude lõikamise pink, höövelpink punnlaudade tegemiseks ja väike jahuseade. 1946.a. läks saeveski üle Oru Põllumajandusühistule. Raamimehena töötas siis seal Jaan Pajumaa. 1950.a. anti vara üle Kalevi kolhoosile. Jõuallikaks kasutati siis puuküttega traktorit. Kolhoosi ajal töötasid seal ka Ilmar Lindal ja Oskar Paalmäe. Saeveski töötas kuni 1960. aastani.
- Kõrts. Kodulooalbum “Keedika” pajatab mõisa-aegsest ajast: “Haapsalu-Paldiski maantee oli üks käidavamatest teedest Tallinna. Seda teed mööda liikusid voorid loomade, peamiselt aga viinaga Tallinna ja sealt vajalike kauoadega tagasi mõisatesse. Enamasti iga 10-20 versta (1 verst 1,066km) taga asus kõrts. Ka Keedikas oli kõrts – Ullaste kõrts. Praegugi kannab koorejaama taga olev talu Ullaste nime.”
- Tiiu Heldema diplomitööst “Koha- ja ajaloolised muistendid Lääne-Nigula ja Noarootsi kihelkondades” (Tartu 1990) leiame järgmise pajatuse: “Ükskord kui Auaste viinavabrik seisma jäi, hakati suurt raudkatelt Tallinna viima. Katel käi Keedikas Ullaste kõrtsi ees teele, sest härjad polevat jaksanud seda enam edasi kanda. Viimaks toodud Tallinnast raskeveohobused ja katel veetud minema. Peale seda hirmutanud külaelanikud oma lapsi katlaonuga ja lapsed kartsid isegi kohta, kus katel oli olnud.”
- Kauplus (Pajuväljade majas), mis tegutses aastatel 1930-1971. Keedika kauplus on kuulunud Taebla Tarbijate Kooperatiivile, 1958. aasta oktoobris läks Risti TK alla, 01. jaanuarist 1961 Haapsalu Rajooni Tarbijate Kooperatiivi alluvusse.
Keedika poe müüjana on töötanud Ellen Pajuväli, Õie Raie, Renate Õunapuu. Keedika poes müüdi soola-suhkrut, leiba-saia, kompvekke, alkoholi, jalatseid, toidunõusid, isegi serviise! Kauplus likviteeriti 1971. aasta juunis, kuna naaberkülla Jaluksesse oli ehitatud uusi kortermaju, sealne elanikkond suurenes ja piirkonna kauplus otsustati avada Jalukses… - Kahe hooonega sigala (Kruusmaa maja kohal) valmis 1960-te algul, hiljem muudeti noorlooma laudaks. Sigalas on töötanud Selma ja Ants Tammeleht, Linda ja Jaan Pajumaa, kes hiljem läksid üle noorlooma lauta. Viimane töötaja selles laudas oli Arkadi Kurst.
- Lehmalaut ehitati 1967 , seal on töötanud Helga Paalmäe, Alma Allmäe, Leida Baumann, öövalves ja traktorite peal Hans Peeduli, Vladimir Sabalson. Keedika laut oli väga korras ja puhas – ümbrus haljastatud, lilled kasvamas. Kord kuus peeti sanitaarpäeva, mil tehti kõigis ruumides põhjalik puhastus, pesti puhtaks laudaaknad jne.
- Keedika kruusakarjäär, kus kaevandamist alustati 1950-tel. Mäletatakse, et alguses hakati maantee pinda madalamaks võtma, see koht jäi praegusest karjäärist küla poole. Vedu toimus mööda vana teed Kuusiku ja Käänu talust mööda. Suvel kuivaga oli elu nagu jahukastis!
Tänaseks on karjääris tööd lõpetatud.
Foto Keedika karjäärist aastast 2003.
Karjääris töötavad masinad kujundavad paratamatult oma tööga ümbritsevat maastikku.
Maastikukujundusest, küll teise nurga alt lähenedes, ka järgmises Keedikaga seotud lõigus…
***
Keedikas on sündinud (28.07.1910) maastikuarhitekt Aleksander Niine (1936. aastani Aleksander Spuhl).
Aleksander Niine on uurinud maastikuarhitektuuri ja iluaianduse kujunemist Eestis, avaldanud üle 70 teadustrükise ja artikli, sh 5 raamatut.
Niine oli Eesti Teaduste Akadeemia teadur, ERKI mastikuarhitektuuri õppejõud. On projekteerinud Tallinna Viru tänava nurga haljasala, Rävala puiestee ja Estonia teatri esise pargi, suurtööna Tallinna Botaanikaaia üldplaneeringu (1959-68)
1934–35. aastatel oli Aleksander Niine Haapsalu linnaaednik. Kuuldavasti olla ta elanud tänaval, mis tema auks nimetati hiljem Niine tänavaks.
Loe lisa siit
***
Keedika küla on olnud ja on praegugi väga aktiivne, millest annab aimu küla kokkutulekutest osavõtnute arv läbi aastate:
199o. aastal – 184,
2003. aastal – 177
2008. aastal – 130
2014. aastal – 160 inimest.
Koos on peetud talguid ja lõikuspidusid, tähistatud vastla- kadri- ja naistepäevi, tehtud korda külaplats koos kõige juurdekuuluvaga.
Keedika külaplatsil on üles astunud mitmed säravad Eesti tähed – Anne Veski, Ivo Linna, Marju Länik, Erich Krieger, Gerli Padar, Jakko ja Mait Maltis, Jüri Aarma, Anti Kammiste, Raivo Tafenau ja Liisi Koikson:
Kui külal on eestvedajaid – nagu Keedikas Astrid ja Aarne Rääli ning Tarmo Kruuspan, siis vaatamata pisikesele kogukonnale küla elab ja toimetab!
***
Igal juhul on Keedika põnev sihtpunkt väikeseks rattamatkaks! 🙂