Eelmisel nädalal pistsid Oru kandi kodulukku nina sisse Oru kooli teise klassi lapsed koos õpetajate Aina Aasna ja Johanna Raudkiviga.
Kuna kõik tahtsid istuda ainult esimesse ritta 🙂 , jäi peeglisaali laiusest väheseks ja mõned mõnulesid põrandal 🙂 .
Tormituule vihina saatel sai kuulda juttu ajast, mil Linnamäel ei olnud ühtki maja ja vaid tuul keerutas lepavõsa ning tühjade väljade kohal…
Siis vaatasime, millised nägid välja Linnamäe esimesed hooned, mis neist on aja kulgedes hävinud ja mis alles ning kuidas on majad aastatega muutunud.
Seejärel sai igaüks paberilipiku, millele kirjutatud üks sellele põlvkonnale tõenäoliselt mitte niiväga tuttav sõna nagu alajaam, mölder, pritsimees jne. ülesandega käega märku anda, kui see sõna järgnevas jutus esineb ning suundusimegi Oru topoteeki meie kodulugu uurima.
Tuttavat sõna kuuldes-tähele pannes avaldasid lapsed arvamust, mida see väljend võiks tähendada ja kui tõde välja selgitatud, sai topoteegist ka mitmeid illustreerivaid fotosid juurde vaadata.
Vana aeg läbitud, jõudsime värvilisema materjali juurde, kus suure elevusega oma õdesid-vendi ära tunti ning lausa hasart tekkis, kui hakkasime koos laste endi lasteaiapiltidel nägudele nimesid märkima.
Istumisele vahelduseks sai väheke liigutatud ja lennukiga lennatud.
Kuna vaimutöö on ka töö, mis kõhu tühjaks teeb, said lapsed puuviljavaagna kallal krõmpsutada.
Seejärel asusime uudistama vanavara – mõnede esemete (näiteks fotol tagumine parempoolne) otstarvet oli ikka päris keeruline ära arvata,
mõni tarbeese nägi aga päris tänapäevase versiooni moodi välja 🙂 .
Rõõmu tegi, et lapsed teadsid nii mõndagi vana aja elust-olust, mitmeid “testsõnu” osati hästi ja õigesti selgitada.
Paar tundi möödus linnutiivul ja oligi lastel aeg liikuda vanast koolimajast tagasi uude – järgmisesse koolitundi teadmisi omandama…
