Alates tänasest hakkame vabas järjekorras tutvustama Linnamäe kontsertide päeva artiste ja esinemispaiku.
31. juulil kell 13.00 kõlavad suviselt soojas Salajõe külas vanade kaunite kadakate kaisus asuva Vanamangu talu õuel Andrus Bonzo Albrechti mõtlikud ja hingestatud laulud. Tule kõigi meeltega kogema külaromantikat ja tõelist KADAKA väge!
***
ANDRUS ALBRECHT, tuntud esinejanime all BONZO, alustas tõsisemat muusikukarjääri laulva trummarina Sats Blues Bandis umbes 20 aastat tagasi.
Aastaid laulis Bonzo koos oma Rakvere sõpradest koosneva ansambliga Harvest Bob Dylani, Neil Youngi, Cat Stevensi, Donovani jt. folkrocki suuruste lugusid.
Uuel sajandil alustas koostööd Eesti staažika urban-folk ansambli Jäääär kitarristi Tõnu „Tõun” Timmiga. Siitpeale lisandus huvi jazzi vastu, repetuaari ilmus Tom Waitsi covereid ja vene romansse, aga mis kõige tähtsam – sündis mitme plaadi jagu omaloomingut.
Juba esimese plaadi ilmumise järel oli Bonzo parima aasta meesartisti ja aasta uustulnuka nominent.
Kontsertide päeva toetavad: Eesti Rahvakultuuri Keskus , Kohaliku
omaalgatuse programm, Eesti Kultuurkapitali Läänemaa ekspertgrupp,
Lääne-Nigula vald ja Linnamäe Arenguselts.
***
Salajõe külast pani vahva murdesõnalise jutu kokku Põrumaa talu perenaine Mare Urbas.
Salajõe külas oo meite eelikäijad ja esivanemad visalt oma eluvõitlust pidand änam kui 600 oastat.
Salajõe mõis sätiti seie seitsmeteistmendamal sajandil, kui see va Rootsi kunn andis sakstele moad alatiseks kasutamiseks. 19. saj esimese puoleni olid mõisaomanikeks von Aderkasid. 1760-70ndatel tehti vana puithuone asemelle suur ja uhke kahekorruseline barokkstiilis peahuone. Tallid, laudad olid koa kohalikust pae- ja moakibist. Tulid ajad, läksid majad, järgi veel vaid varemed.
Ammustel aegadel küla elu-olu kujunemisel on tähtjas olnd vesiveski, mis asus Salajõel pealpool karstiorgu. Hilisemal ajal olid pere või paari pere peale kahasse tuuleveskid.
Enni olnust võiks meitele pajatada koa vana Kabelimägi – lahmakas kibivare endise lahesopi kaldal. Mis seal kibide all peidus, selle põhjalikum uurimine seisab alles ees.
Moa oo meitel salalik. Jõgi, mille järele küla oma nimegi soand, kaub Aua haudades moa alla karstilõhedesse ja tuleb uiesti välla kümnetes allikasilmades, kust allikasooned viivad vee jälle Salajõkke kokku, aga andvad meitele koa kaevuvee. Olid ajad, kui see vesi oli karge, puhas ja väega hea maiguga. Ligidased Niibi raba ja Leidisoo kogusid ja hoidsid vett puhtana. Nüid kui Kekkilä Niibi raba turvast üle terve ilma külvab ja Salajõe kaudu põhjavette turbasodi sülitab, on meil veel ainult karge vesi ja ei tea, kui kauaks sedagi veel jagub.
Kõikse rohkem oo meitel kiba, küll pae- ja raudkiba, nad kohe kasvavad meite põllal, korjad ühel kebadel külvi eel kibid ää, nad oo teisel kebadel peale kündi jälle platsis. Seda kibirükkimist on saand siin teha kõik põlvkonnad, et põllalt kasinat saaki kätte suada. Ja kaks tükki seal mõisa tee ääres oo õite suured bretsad (pärit Neugrundi kraatrist) nagu heinakuhjad. Krutskid peremehed oo neid kõrtsilaua taga heinakuhja pähe maha müind.
Aa kadagatele meite kidur maa passib, neid kasub siin hulganisti meite hengele toeks ja väeks. Kadagasuitsuga saab kõike paha eemale peletada ja õlut ning kali ilma kadagata põle miskit väärt.
Veel pugevad meite karjasmoadel ja koplites moa seest välla käpad, kõiksepealt suve alguses tulevad hallid (tegelikult helelillad), meitel kutsuti neid jeesukäppadeks . Edesi tulevad rohelised ja valkjad käokeeled – ööviiulid ja kahkjaspunatsed. Abi nendest käppadest pole suurt olnd. Aga et suurem jagu küla moadest oo nüidseks luoduskaitse all, selle põhjuseks oo küll meite rohke linnurahvas ja käpalised. Seda aega kohe põlegi mette, kui lindude sidinat-vidinat kuulda põle.
Meite kehvale põllusaagile oo põliselt külamehed lisa hankinud ikke kalapüügiga. Meitel oli enni looduskaitset veel tähtjas kalade kudemisala. Kalu oli nõnna , et püia peoga või tõsta kaevust ämbrega. Kahjuks meie looduskaitse ei ulatu jõe- ja põhjaveeni, seda lastakse solkida. Las kroavid ja ojad kasvavad pilliroogu täis, koprad soadavad koa eese tammiehituse toikaid allavett ja nüid änam kalad merest jõgepidi kudealale üles ei pease. See oo nüid minevik. Ainult va kalakaitse inspekturid püiavad ikke tühja tuult rannalt ja seerivad meite küla vahel, sätivad oma liikumisandurisi kroavi ääre, ehk näkkab mõnd vanast harjumusest vee ligi käijat pildile soada.
Nõnna me siin aina tööd rügades oma elupäivi mööda suadame ja sellest rõemu tunneme, sest kõikse nukram oo siis, kui sool midagist teha põle. Meitel oo teha küll ja veel. Ja meel ja mõte tiirleb koa veel aina ümber vee. Nõnna, et igav pole meitel mette. Väheks meit oo jäänd , aa kis oo jäänd, need oo süamega nende kibide ja kadagate külges kinni. Ja vahest harva peame pidu koa.