Kodust ja kodutundest.
Mis paneb üht ilma ja elu näinud meest üles otsima Oru vana koolimaja, kus üle SEITSMEKÜMNE! aasta tagasi esimesed koolitarkused kogutud said?
Mis paneb sedasama meest Uugla külavaheteel sõites otsima sõna otseses mõttes kadunud kodu(maja)?
Mis paneb teda võõraid küsitledes talust talusse käima, et leida sõpra, keda pole 50 aastat näinud?
JUURED. Esivanemate ürgne kutse…
Eile Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunu tõi meelde ühe hilissügisese loo möödunud aastast…
On tavaline hämar argipäeva õhtupoolik Mõisakülas, Urge talus. Vilksamisi märkasin, et üks võõras liikus kiirel sammul akna alt mööda. Koputas, astus sisse ning küsis esialgu tundmatuna, aga mälusopis tuhnides siiski tuttavlikult kõlavat nime. Külalise enda perenime kuuldes käis Oru kandi koduloo-kogujana jonks seest läbi – Lauritsad on ennesõjaaegse Oru valla eluga seotud! Läheb vist põnevaks!
Nii oligi! Õhtuhämarusest ilmunud salapärane võõras oli Uuglast Otsa talust pärit Mihkel Laurits, kelle ema Anni asus end 1928.aastal täiendama Vunni kodumajanduskoolis Orul ja 1929.aastal abiellus. Abikaasa Jüri-Herbert Laurits oli Oru valla konstaabel. Uugla küla Otsa talu olevat noored saanud pulmakingiks! Anni võttis kohalikust elust aktiivselt osa – oli tegev naiskodukaitses, osales näiteringi töös.
Oru vanas koolimajas (LASi maja) tehtud fotol esireas vasakult esimene Anni Laurits, Foto aastast 1928.
Fotol ÜENÜ (Üle-Eestiline Noorsoo Ühing) Oru osakonna 1934. aasta peakoosolekul osalejad. Anni abikaasa, Oru valla konstaabel Jüri Laurits viimases reas paremalt kolmas (mundris).
***
Äratundmisrõõm võttis sõnatuks, puzzletükid läksid äkki klõps ja klõps paika. Elevus oli nii suur nagu oleks üks vahva tegelane muinasjuturaamatust välja astunud! Needsamad ennesõjaaegsed mustvalged pildid muutusid otsekui elavaks…
Mihkel oli kodukohas käimas, et üles otsida oma kunagine trennikaaslane, kes kuuldavasti pidi elama kusagil siin Oru külas ning ühtlasi üle vaadata vana koolimaja Linnamäel ja kodutalu Uuglas.
Nii sattus ta siia-sinna majapidamistesse põigates ja sõbra järele pärides Mõisakülla, koputades just sellele uksele, kus sai otsad kokku viidud Lauritsate pere ja Oru kandiga ning peale pisukest mõttetööd üles leitud ja helistatudki tegelikult siiski Linnamäe külas elava ja vahepeal perenime muutnud trennikaaslasele. Lõpp hea, kõik hea.
Hiljem kirjutas Mihkel, et käis veel Uugla külavaheteel tiirutamas ja nentis nõutult:
”Ma ei leidnud sünnikodu üles! Keila maanteele jõudnud, näitab viit Uugla, aga sirge tee asemel pöörab see miskipärast paarisaja meetri pärast pükstesse(huvitav väljend!), vasakule-paremale? Taluhoov môlemas suunas ja pöörasin tagasi. Koolitee oli toona 3km pikk ja see pööre tundus olema väga Linnamäe külje all!? Linnad muutuvad palju, aga paisab, et ka maamaastik suudab üllatada…”
Veel Mihkli mälestusi Oru kandist: “Oru mõisa juures oli 20 aastat tühjana seisnud onnikene, kus elutsesid nahkhiired. Auaste poole alla käisime puid tegemas ja seeni oli sealkandis pikad read mööda hobuseteid. Kuusemetsade vahel oli palju punetavaid, lõhnavaid metsmaasikavälju – liigirikkus ja elurikkus oli tohutult suurem kui praegu. Rakuli Volli ja Viktoriga käisime Uugla mõisast mööda Taebla jõe äärde vähki ja lutsu püüdmas. Millegipärast kutsuti seda kohta Malle jõeks. Vähid pandi nõgesevanni. Seal nad elasid – siis ei pidand kohe kõike ära tegema. Rakuli Teele ja minu ema Anni vedasid kaelkookudega piima kokkuostupunkti. Mehi polnud ju. Teele pani seeni hästi tünni. Otsa talust 70-80 m Auaste poole oli saun. Korra kohtusime ka “UFO”ga – viljapõllul, Oru pool külge liikus tulekera kiiresti päris lähedalt mööda!
Sain emapiima ikka mitu aastat – kust seda elujõudu ikka saab kui mitte maalt. Linnast seda kindlasti ei saa.”
Orul on veel inimesi, kes Mihklit kui kohalikku tunnevad. Laiemalt on Mihkel Lauritsa nimi teada-tuntud aga spordiringkondades. Alustades 60-aastaselt jõutõstmisega,
Foto: Raplamaa Sõnumid
jõudis ta seitse aastat hiljem esimese maailmameistri tiitlini ja eile, 26. mail Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud mõõduvõtmisel maailma tippu juba KUUENDAT korda ning seda 79-aastasena!
https://www.facebook.com/100001748712269/videos/pcb.6334574659944095/2126038224272872
Usun, et mõttes ühinevad tunnustava õnnesooviga ka need orukad, kes Mihklit isiklikult ei tunne.
Sealt siis see visadus ja sihikindlus eesmärgi poole liikumisel ning oma asja ajamisel…Vaat Sulle pisikest Oru kooli esimese klassi poissi…
Kõik on võimalik, kui hästi tahta ja selle nimel pingutada!