18.03.1934 – 4.11.2021
Hingedekuu alguses lahkus meie seast inimene, kelle elutöö oli väga tihedalt seotud Oru kogukonnaga. Ilmselt ei olegi siinkandis peret, kes ei teaks Aino Okkamaad. Ta jõudis Oru koolis teadmisi jagada lausa kolme põlvkonna lastele.
Aino oli viimane vanema põlvkonna õpetajatest, kes aastakümneid kujundasid ja hoidsid Oru kooli aja- ja edulugu…
***
Aino Okkamaa (neiuna Uibo) sündis 18. märtsil 1934 Tartumaal, tollase Elistvere valla Nigula küla taluperes. Põhihariduse omandas kodukandis ja ajalooõpetaja kutse Tartu Õpetajate Instituudis.
Kui 1955-l aastal kooli suunamiskomisjoni ees seistes selgus, et ajalooõpetajat vajab Oru kool Läänemaal, pakkis nooruke Aino kompsud kokku ja sõitis teise Eesti otsa. Nagu aeg näitas – selleks, et jääda.
Et ajalootunde oli vähevõitu, hakkas ta Orul andma ka kehalist kasvatust. Olles instituudi ajal rahvatantsu tantsinud, tõi ta tantsuarmastuse endaga kaasa ka Linnamäele. Tema juhendatud Oru kooli rühmal õnnestus käia I koolinoorte rahvatantsupeol Tallinnas! Kooli vilistlased meenutavad sooja tundega ka tema peotantsuõpetusi küll klassiõhtutel, suurel vahetunnil, peotantsukursustel. Aino Okkamaa osales aktiivselt Oru rahvamaja ringides, mängis rahvapilliorkestris.
1957. aastal hakkas õpetaja Helga Mällo tegelema koduloolise info ning esemete kogumisega. Õige pea töömaht paisus ja tihti palus Helga abi noorukeselt Ainolt. Nii tekkisid siitkandi inimestele võõral õpetajaneiul tihedad sidemed kohalikega.
Siitsamast Linnamäelt leidis Aino ka oma elu armastuse ning elas 5. jaanuaril 1968 sõlmitud ja mitu aastakümmet kestnud õnnelikus abielus Erik Okkamaaga.
***
Aegu hiljem, kui Helga Mällo lahkus igavikuteele, sai Ainost tema töö jätkaja. Korrastas koduloomuuseumi ja võttis vastu külastajaid, tegi koostööd Oru kandi ajalooraamatud kirjutanud Alfred Lumestega, viis kogutud materjalide põhjal läbi kodulugu tutvustavaid koolitunde.
Aino on mõned aastad tagasi öelnud: „Miks on vaja tunda kodulugu? Aga selleks, et noortel ei tekiks tunne, et enne neid ei ole midagi tehtud, enne neid ei ole midagi olnud…”
***
Aino Okkamaast sai üsna kiiresti õpilaste ja nende vanemate seas väga hinnatud ja lugupeetud õpetaja.
Tal olid mitmekesised erialased teadmised ja ta oskas väga huvitavalt oma ainet edasi anda. Õpetaja Aino tuli alati tundi huvitavate lisamaterjalidega, tema tunnid olid põhjalikult ette valmistatud, sisukad ja põnevad.
Tartu Õpetajate Instituut andis tol ajal lõpetamata kõrghariduse, kuid Aino soov oli pürgida ikkagi akadeemilise kõrghariduse poole. 1961. aastal lõpetas ta töö kõrvalt Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna.
***
Õpetaja Ainol olid väga head kombed, väärikas käitumine, lugupidav ja erapooletu suhtumine nii õpilastesse kui täiskasvanutesse. Ta õpetas isikliku eeskujuga.
Hea õmblemisoskusega inimesena oli tal alati hoolitsetud ja maitsekas riietus, iga detail läbimõeldult paigas. Tütarlastele rõhutas ta tihti ilusa rühi ja kauni kõnnaku olulisust.
Ta ei olnud sugugi karm õpetaja, vaid pigem edumeelne ja uudishimulik, lustlik ja mänguline. Aga juhtus ka nii, et kui õpetaja Aino jäi mõnikord tunni ajal üle tee asuva kuuse otsas käbi nosivat oravat silmitsema, oli ka kogu klass märkamatult tema selja taha tulnud…
***
Koos teiste tolleaegsete aktiivsete inimestega oli Aino osaline Linnamäe pargi rajamises,
aitas kaasa küla heakorratalgutel, teda jätkus nii kooli kui koolivälistesse ühistegevustesse.
***
Kui Oru kool 1978. aastal algkooliks muudeti, jätkas Aino Okkamaa õpetajaametit Pürksi, hiljem Noarootsi koolis. Viimased tööaastad möödusid aga taas Orul ja 67-aastaselt jäi Aino pensionile.
***
Aino elu lõpuosa tegemised olid seotud Oru kandi koduloomaterjalide süstematiseerimise ja korrastamisega. Tema algatusel jõudsid raamatukogu kodulooarhiivi mitmed Helga Mällo fotoalbumid, sinna annetas ka suure osa oma fotokogust.
Viimastel aastatel valmistas Ainole suurt rõõmu ja rahulolu see, et korda sai talle pikki aastakümneid teiseks koduks olnud Oru vana koolimaja ning et Linnamäe Arenguselts asus koguma ja talletama kohalikku ajaloopärandit. Ikka selleks, et tulevastele põlvkondadele säiliks väärtuslik materjal meie kodukoha inimesest, ajast ja ajaloost.
***
Õpetaja Aino on tihti meenutanud, kui huvitav oli Oru uues koolimajas töötades olla laste ja noorte keskel, kes olid talle endiste õpilaste kaudu justnagu omad lapselapsed. Ta teadis nende vanemaid ja vanavanemaid, tundis elu lõpuni siiralt huvi, mis tema õpilastest on saanud.
Humoorikalt imestas ta ikka ja jälle: “Mõtle, paljud mu õpilased on ju pensionärid nagu ma isegi!”
Klassikokkutulekutel oli tal alati kaasas albumid, kuhu palus õpilastest uusi perepilte ja pildi alla kõigi pereliikmete nimesid. Ta mäletas hästi, kellel kui palju lapsi on, kus elab, mida teeb.
Üks õpetaja Aino Okkamaa klassidest, 1969. aastal lõpetanud, hoidsid peale Oru kooli lõpetamist järjepidevalt elus iga viie aasta tagant koos käimise traditsiooni. Viimastel aastatel, kalli klassijuhataja tervise halvenedes saadi kokku koguni igal aastal. Selline läbi elu kestnud austus ja side oli tekkinud Õpetaja ja tema õpilaste vahel…
***
Õpetaja Aino Okkamaa oma elust ja õpetajaks olemisest: „Valitud elukutsega olen ma olnud väga rahul. Õpetajatöö väärtuseks on just töö klassijuhatajana, mis annab elule sisu. On huvitav edaspidi elu jooksul jälgida, mis oma klassi õpilastest saab. Aastakümneid hiljem toimunud klassikokkutulekud on minu jaoks olnud väga suure emotsionaalse tähtsusega“.
***
Tänutunde ja suure austusega jääme mäletama Teid, ÕPETAJA AINO OKKAMAA!
Oru kooli õpilased aastatel 1955-2001
Aino Okkamaa mälestamine ja urni muldasängitamine toimub
20.novebmbril kell 11 Vedra kalmistul