Täna tähistame Eesti taasiseseisvumisese 30ndat aastapäeva.
Päike särab, rahvuslipud lehvivad tuules, mitmel pool toimuvad pidupäevakontserdid ja kokkusaamised.
Oru kandi koduloo kogujana oli mul au ja rõõm pidada hiljuti meie seast lahkunud, Kärbla küla Lõpe talust pärit Leida Undoga Oru Hooldekodus maha pikki vestlusi kohalikust elust-olust esimese vabariigi ajal ja peale sõda ning need mälestusekillukesed tervikuks sõlmida.
Pea pool sajandit noorema inimese jaoks koorus tema jutust välja inspireerivat elutarkust ja väga põnevat koduloolist teadmist. Kogesin suurt austust ja lugupidamist, kuulates inimest, kelle ajaskaala pikkuseks on 90 aastakäiku.
Võib-olla on just täna hea võtta korraks aeg maha ja heita pilk tagasi, et praegust elu natuke teise nurga alt vaadata. Meenutada, et vaba riik ja iseseisvus ei ole enesestmõistetavad, vaid võivad olla sama haprad kui inimelu…
***
Leida ütles sageli, et tema on üks suur Oru valla patrioot ja seetõttu kumab ta lugudest läbi erilist armastust ja soojust kodu ning kodukandi vastu.
Igapäevaaskeldustes meenub ikka ja jälle Leida moto:
„Särtsu ja julget pealehakkamist peab olema ning inimestega suhtlemist peab olema, siis on meel rõõmus ja reibas!“
Särtsu ja julget pealehakkamist tal jätkus, 92-aastasena kudus Leida Soolu külaseltsile terve päikeseringi SOOLU-kirjalisi naiste-ja meeste käpikuid!
***
Luban Sulle kulla koduloohuviline, et järgnev lugu on kaasahaarav ja hea ettekujutusvõimega, kohalikke inimesi ja olusid tundval lugejal hakkab silme ees jooksma justkui film, et kuidas see kõik siin Oru kandis kunagi olla võis.
Sedavõrd soojad, ehedad, siirad, otsekohesed ja elulised on need lood.
Pisikese tüdruku turvalisest lapsepõlvest, kooliaastatest ja neiueast Norilski vangilaagrisse ning tagasi kodu-Eestisse.
Head ajarännakut.
***
ÜHE ELU LUGU
Leida Undo
20.07.1928-16.08.2021
Minu isakodu on Laikmaa teeotsas olevast Härma talust vasakul, kus praegu elavad Silded (Holmi).
Mäletan ema-isa juttudest, et naabertalu peremees Härma Priidik olla üsna kitsi loomuga olnud – kui ta kedagi kodus võõrustas, katsus külalisega võimalikult pikalt juttu puhuda, et „väetis“ ikka oma majapidamisse jäääks. Priidik oli korra ka kiriku juures koguduse vanem olnud…
***
Isa-ema olid omal ajal vana elumaja ära lammutanud ja asemele päris uue hoone ehitanud. Maja lähedale tehti ka ümara kujuga maapealne maakivist kelder.
Ehituse tarbeks lõhuti kive laskemoonaga. Kelder ehitatigi praktilistel kaalutlustel maja lähedale, seevastu saun pandi tuleohutuse mõttes püsti elumajast kaugemale.
Keldri ette jäi ehitamisest üks suuremat sorti kivi järele, mis oli päris maja lähedal. Ühe suvise äikese ajal lõi pikne selle puruks. Vend ja sel ajal Linnamäe kooli teises klassis käinud õde Elviine (sünd. 1918) olid just maja akna peal. Õde sai nähtust nii tugeva ehmatuse osaliseks, et see jättis tema tervisele jälje kogu eluks…
Hüüdsime oma talu Holmiks. See oli 14 hektarit suur, üks heinamaa oli veel taga Keedikas. Keedikast natuke edasi on suure kivi lähedal üks kurv, kus oli Vankri talu. Sealt vastast läks alla tee, mida mööda läksime heinamaale. Nädal aega olime paigas, enne sealt tagasi ei tuldud – niideti, võeti loogu. Kui toidust puudu tuli, sõitis keegi jalgrattaga koju leiba või midagi juurde tooma.
Meil oli suur pere.
Ema oli sünnitanud üheksa last, suureks kasvas seitse – kolm poega ja neli tütart.
Lapsed sündisid üsna riburada – 1908 Artur, 1911 Oskar, 1913 Salme, 1915 Helmi, 1918 Elvine, 1921 Konstantin.
Mina olin pesamuna (1928)
Nimede eestistamisest.
Peale abiellumist sai ema Maria (1887-1959) ja isa Jüri (1880-1951) ühiseks perekonnanimeks Kipermann (ema neiuna Vaiküll), 1936. aastal eestistati see KULUks.
Alaealised – mina, vend Kosti ja õde Elviine jäid seaduse järgi vanemate nimele ehk KULUks.
Õed Helmi ja Salme olid siis juba täiskasvanud ja ei soovinud nime muuta, nemad jäid Kipermanniks.
Kaks vanemat venda, Oskar ja Artur võtsid omale perenimeks Kesa.
Nii juhtuski, et ühes peres oli kolm erinevat perenime…
***
Emal olid iga töö peale lahtised käed ja kuldne süda.
Kõrgemale kolis üks mitmelapseline pere. Ema küsis, kas Sul on kooliasjadest midagi, mida Sa ei tarvita, mida Sa ei vaja. Siis võttis ta ahjust leivad välja – vanasti tehti ju sellised suuremad leivad, lõikas pooleks. Hiljem sain teada, et ta viis kõik need asjad Kõrgemale, sellele uuele perele.
Vend Oskar oli juba siis minu sõber, kui mind veel maa peal ei olnudki.
Emal olid asjad nii kaugel, et ootas sünnitust ja rukkilõikuse ajal hakkasidki valud. Ega siis kuhugi kaugele sünnitama sõidetud, mina olen Holmi saunas sündinud.
Õed olid pahased, et jälle tuleb üks juurde. Nemad soovisid, et peaks poiss olema, tüdrukuid oli enne juba kolm tükki.
Kuna rukkilõikust ei saanud pooleli jätta – tera hakkas juba varisema, jäi isa põllule. Nii oligi vend Oskar emale abiks, tegi minule kõik need pesuveed ja tema pani mulle ka nime.
***
Meie perele anti Eesti Valitsuse ajal, 1924. aastal riigi poolt uus talukoht Kärbla külla Lõpele.
See oli 21 ha suur, Kärbla tamm oli ka veel meie maa peal. Vanemad olid end tublide talunikena näidanud, pere esimesed lapsed hakkasid täisealiseks saama. Härma (Holmi) talu oli ka väga väike – 14 ha ja riiklik seisukoht oli, et põllumajandust on vaja igati edasi arendada ning toetada.
Viin (mis oli siis teine riigikassa sissetuleku allikas ) on ju kogu aeg rohkem ristiks kaelas olnud, sellest sünnib ikka üks häda ja viletsus… Põhiliseks peeti ikka põllumajandust, oma rahva toitmist ja põllumajandustoodete müümist.
Vennad hakkasid uut kohta üles ehitama, isa jäi põhiliselt Holmile toimetama.
Oskar ostis järelmaksuga kolm veoautot – ta tegi nendega igasuguseid teenustöö-sõite, küll tassis kaupa ühest linnast teise, küll vedas pulmalisi või sõitis matuserongkäigus leinalisi.
Järelmaksu tasumiseks osteti seapõrsad, ema kasvatas need suureks ja jälle sai natuke võlga vähemaks.
***
Kõigepealt ehitati Lõpe elumajale rehetoa osa.
Seal oli loomalaut, sahver, isegi pisike kamber. Eluruumid ehk kambriosa ehitati hiljem.
Sellega seoses üks mälestus.
Olin väike tüdruk, aga poolelioleva maja katusele ikka julgesin ronida. Oli õhtune aeg, töömehed olid läinud. Ronisin mööda roovlatte üles ja kui katuseharjale jõudsin, hakkas Linnamäelt orkestrimuusikat kostma – tuul oli sealt poolt!
Linnamäel oli siis vägev isetegevus – puhkpilliorkester ja puha. Ja kui ma sinna katuse tippu jõudsin tuli just see laul: „Õnnista ja hoia, oma vaimuga meid toida“ See laul on ka luteri kiriku lauluraamatus. Meie majas on ka ikka laulda ümisetud ja minagi teadsin kõiki neid laule.
Lõpel on praegugi veel alles kuur, mille juures otsaga lõunapoole on saun. Kuur ehitati nii suur, et sinna saaks ka veoauto sisse ajada.
Ehitades oli Oskaril plaan, et elab vanaduses siin, Lõpel, aga Vene aeg tuli peale ja kõik muutus. Oskar ei olnud veel 30, kui ta ära mobiliseeriti.
***
Meil oli kõik olemas, et talutöid kiiremini teha – hobuniidumasin, looreha ja muud abivahendid. Kui mitmed suurtest peredest pärit inimesed on rääkinud, et nad on pidanud näguripäevi nägema, siis mina ei tea, et oleksin sõna „vaesus“ oma peres kuulnud. Meie poiste kohta räägiti , et nemad on alati rõõmsatujulised.
Vennad vedasid ka Oru valla posti laiali, kui üks poiss jäi haigeks või pidi kuhugi ära minema, oli kohe teine võtta. Post toodi vallamajja ja jalgrattaga viidi teatud punktidesse laiali.
***
Vanemast vennast Arturist on mul ka üks tore mälestus.
Artur oli isasse, armastas juba varakult kangesti puutööd nokitseda. Tal oli puutöökoja riiulil üks isetehtud puidust kast, kus ta kompvekke hoidis.
Mina armastasin lapsena väga magusat ja sealt kastist ta mulle siis aeg-ajalt kommi andiski.
Aga kui venda kodus ei olnud ja kommiisu jälle väga suureks kasvas, käisin ise salaja kommi võtmas, kastil ei olnud ju lukku ees. Kuni ükskord avastasin, et ta oli mu koerustükile jälile saanud ja kasti kaane peale nii suure kivi toonud, et mina seda tõsta ei suutnud.
***
Kodus nõuti, et õu pidi olema puhas, aga vanemale vennale ei meeldinud, et muru ära kraabitakse, peitis vahel rehad-luuad ära. Kord olid õed tööriistad siiski üles leidnud ja hiljem küsis vend minult – no kaebasid ära, kuhu asjad peitsin, jah? Mina muidugi solvusin, olin ju sellest patust tegelikult puhas, kuidas ta võis niimoodi öelda…
Kõige noorem vend Kosti oli lapsena mitmeid kordi kopsupõletikus ja ema ütles, et sa oled terviselt nõnda vilets, kas sulle ei meeldiks õppida rätsepaks. Ja nii läkski. Kosti õppis ametit Riiusmal, Koela poe majas, mille oli ehitanud üks Jänese nimeline meesterahvas. Seal majas oli üks rätsepmeister korteris. Tuli ette, et noorel poisil oli meel kurb, sest vanameister armastas sõpradega napsutada, aga õpipoiss pidi ju ikka kohale tulema ja siis niisama aega surnuks lööma. Ja kui õmblustööde tähtajad hakkasid lähenema, rapsiti ööde kaupa tööd teha.
Õpipoisi aeg läbi, kolis Kosti Tallinnasse, tema tööd hinnati sealgi. Kord tuli emale pealinnast tänukaart, et noorel mehel on sedavõrd kuldsed käed.
***
Käsitööoskus oli sel ajal väga vajalik, aga minu õde Salme sellest väga ei hoolinud. Kord karjamaale võsa raiuma minnes leiti lepa oksa otsast roostetanud varraste ja lõngakeraga näputöökott – eks Salme oli selle sinna silma alt ära sokutanud, et ema ei näeks, siis polnud ka sundi.
Vanem õde Salme läks vara kodunt ära Tallinna, töötas Balti jaama juures sukavabrikus.
***
Helmi töötas ka Tallinnas, Lorupi klaasivabrikus (loe Lorupist siit), mis Saksa ajal oli Glehni lossi lähedal Saksa sõjaväe ohvitseride ravi- ja puhkemajas. Kui sakslased hakkasid Eestist ära minema, lahkus ka tema. Võib-olla kartis ta sellepärast, et oli Saksa asutuses tööl olnud. Selleks ajaks oli üks küüditamine juba olnud. Saksamaalt läks ta edasi Inglismaale ning jäi sinna elama. Abiellus inglasega, korra käis ka Eestis.
Tuleb meelde, et õde tõi kord mulle laadalt imeilusa nuku, pikali pannes läksid silmad kinni, püsti tõstes lahti.
***
Välgu tabamuse ehmatusest haigeks jäänud õde Elviine hoidis mind väga. Mul on juulikuus sünnipäev – igal aastal tõi ta mulle sünnipäevaks klaasitäie või kuidas marjad parasjagu valmis said, punaseid sõstraid. Ta oli elu lõpuni kodune, kuni ema suri ja siis läks Võisiku invaliididekodusse.
***
Ema pole mind kunagi sundinud tööd tegema, vaid rääkis pigem vajadusest, et see tahab tegemist ja too tahab tegemist. Niiviisi oli lapsele pigem uhkuse asi, kui sai „suurte inimeste tööd“ proovida ja kui hea meel oli, kui mingi tööga hakkama said ja kui seda veel hinnati!
Olin nii üheksa-kümne aastane tüdruk, kui hobusega vagu ajasin. Vao algus ei tohtinud olla sik-sak, vaid ilus pidi olema. Ma ei suutnud seda sahka lohistadagi – pidin oskama hobused nii ümber keerata, et sealt, kus lõpetasin, sain kohe ka alustada. Lõpel oli põllumaa sees oli üks metsik õunapuu, me ei raiunud teda maha, sest ta andis kaunis suuri, Valge klaari kujuga õunu. Ta oli nagu meie põllu ehe selle koha peal.
Kord juhtus selline lugu. Hobune kõndis rahulikult oma sammu, mina järel. Põllumaa sees juhtus aga olema sellist salajast (peidusolevat) paasi ja saha nurk jäi paekivi taha kinni. Sain sahakurega paraja obaduse. Ema läks kaevust vett tooma ja nägi, kuidas hobune jäi järsku seisma ja mina kukkusin. Kui meelemärkusele tulin, oli ema umbes kolmesaja meetri kaugusel olnud kaevu juurest minu juurde jooksnud. Mida ta võis kohale joostes tunda…
Mul on hea meel, et oleme ema soovitusi ja nõuandeid eluks kuulanud…
Mina olen ennast ikka talutüdruks pidanud ja olen selle üle uhke. Olen tagantjärele mõeldes kõik oma koerad-kassid, kanad-kuked, lambatalled ja hobuse endale väga armsaks pidanud. Mõtlen hobuse peale – kuidas ta mind hoidis! Siis ei osanud ma seda taibata…
***
Meile lastele oli ülesandeks tehtud tuua piim Linnamäe koorejaama.
Piimanõu oli raske, nii 33 kg. Miski plangu peal veeretasime selle meierei platvormile, hobune seisis ilusti paigal.
Ükskord suvisel ajal juhtus selline lugu.
Kõige vanem õde oli just Tallinnast siin (Kärblas Lõpel), kui oli vaja jälle Linnamäele piima viima minna. Ta tõi hobuse trepi ette, aga piimanõud veel peale ei pannud ja läks tuppa. Karjasmaa väravad olid lahti jäänud ja hobune läks vankriga minema, tuli üksinda Linnamäe koorejaama. Oli sinna seisma jäänud, kus nõu maha võetakse, natuke seisnud ja siis lasilas seisnud teise hobuse juurde läinud – tollele oli ju heinu ette pandud. Sõi siis seal võõra hobuse kraami ja õde pidi jala hobusele Linnamäele järgi tulema.
***
Lõpel tehti karjamaale üks kaev – loomad tahtsid ju juua saada. See oli kaunis sügav, ma olen isegi seal kaevu põhjas käinud, kui vesi oli suvel väga madal.
Ema lasi mind kaevu, hoidsin kaevukoogust kinni, kahe jalaga olin ämbris ja ma tõstsin kruusiga kaevu põhjas olnud august ämbrisse vett.
Pidin ikka nii vana olema, et ema julges mind niimoodi alla lasta ja jõudis ka üles tõmmata…
Olen ühe konna ka ämbriga üles saatnud!
***
Ühte heinamaad hüüdsime Kaustli heinamaaks, sest seal oli vanasti Kaustli talu olnud. Meie heinamaa oli Räägu karjamaaga kõrvuti, seal oli vesine maa ja allikakoht.
Lapsed pandi allikast vett tooma, aga need paganama konnad, neid oli nii palju! Oli ikka vastik, kui see külm elukas vastu jalasäärt hüppas. Pärast olin targem, võtsin oksa, millega neid tee pealt eest ära ajada.
***
Üks meie heinamaa oli Linnamäel Aru talu juures. Eltse (läks ära Koelasse) ja Reimanni (Rindla) omad ka. Seal oli Aru Kurisoo auk, mis ei olnud väga lai, aga kui oli suurvesi, oli lapsele vesi ikka põlveni. Üle tee oli Kallas, Helga heinamaa. Seal olid nähtavasti allikad, sest sealt ei kadunud kunagi vesi ära, ükskõik kui kuiv oli.
Aru karjasmaal oli omal ajal kaevatud väike kraav ja kui niisugune paras vesi iga päev sealt alla kivide vahele nirises, oli kohe kuulda, et ta langeb kuhugi tühja kohta.
Nagu Salajõel, naerdi ikka ja räägiti, et igaühel on oma allikas.
Neid allikakohti on Taebla jõe ääres veel, näiteks seal, kus seda silda ehitati. Ja paigas, kus Taebla jõgi merega ühineb, seal on ka allikaid.
Üks allikas oli seal niisugune, kust vana Lääne-Nigula kirikuõpetaja Pohlamets käis toomas püha vett laste ristimise jaoks. Minule selgitati seda nii, et õpetaja pidas seda pühaks veeks seetõttu, et tavaliselt tahavad jõed joosta lõuna või õhtu suunas, hommikupoole vähem. Aga, mis hoopis põhja poole voolab, see on püha vesi.
***
Koolist.
Meie pere lapsed on kõik Oru koolis käinud, ainult kõige noorem vend käis Taeblas.
1936. aastal läksin Oru kooli esimesse klassi, lõpetasin 6. klassi 1942.
Linnamäele kooli käisin Lõpelt enamasti jala, mõnikord ka jalgrattaga. Üks jalg oli pedaali peal ja teisega lükkasin hoogu – ma ei ulatanud ju meesterahva jalgratta raami peale, aga ikkagi sai nii tüki maad kiiremini. Magaski mäe juurest tuli meil otsetee Oolepi talu juurest metsast läbi, Uusi maja juurde, kus siis oli see Mendi (Kliiniku) saun. Sealt sai natuke rutem kooli tulla.
***
Õed-vennad on rääkinud, et kui nad Holmil elasid, oli kooli aeg-ajalt päris raske käia, sest Taebla jõgi ajas suurvee ajal üle ja Maanuse talu juures oli tee üle ujutatud. Ka Kapa tee oli vee all olnud, vesi ulatunud kohati lausa vankri põhjani. Ega see vesi kaua nii ei seisnud, aga paar nädalat oli ikka raskusi.
Räägu juures on ka vesi lühikest aega nii paarkümmend cm üle tee olnud, Räägu jõel ei ole õiget kallakut. Eks sel ajal olid talved ikka talve moodi ja lund jätkus.
Taebla jõel, räägiti, on Maanuse majade juurest mereni seitse jalga langust
***
Peale 6. klassi proovisin käia Uuemõisas õhtukoolis.
See oli raske aeg, kui venelane uuesti sisse tuli. Ema oli kodus kõige majapidamisega üksi, lisaks haige õde. Vanemad vennad olid mobilisatsiooni alla läinud, noorem kutsealuseks.
***
1945. aasta talvel põles Linnamäe teeristis Saare maja
Läksime Lika Hermaniga seda vaatama. Siis ei olnud sellest enam järgi midagi, maas oli põlevaid palke, mis oli laiali tõmmatud. Haapsalu tuletõrje oli kohal.
Selle maja teisel korrusel olin käinud vatiteki tegemist õppimas. Poe omaniku naine õpetas.
Selles poes käisime me muidu vähem, toiduaineid ja kommi müüdi Schönbergi (praegu COOP) kaupluses. Seal käisime ikka sendi eest ostmas. Küsiti, kas tahad lahtisi või paberiga. Sendi eest sai kaks kommi. Selle poe ülemisel korrusel käis minu ema hiljem Petrov Valli juures tõlkimas, mis mina emale Venemaalt kirjutasin.
***
Ema ütles mulle ikka, et ära ole õnnetusepaikades esimene – see pilt püsib sul kaua silme ees…
Tema oli olnud juures, kui üht poodut maha võeti ja ütles, et tead kui kaua see pilt silme ees seisis – lähed oma lakast heinu võtma ja näed, et justkui keegi ripub…
***
1945. aastal avati Orul 7. klass ja ma tulin Orule kooliteed jätkama.
Kui mina 7. klassi läksin, siis vasakut kätt suures klassis olin paralleelis Krupi poiste, Toomase ja Ainiga. Kord, kui istusime juba tunnis, Aini millegipärast veel ei olnud. Sel päeval oli väga kõva tuul, päris maru kohe. Toomas ja mina olime sealt Räägu poolt tulles enne kooli jõudnud.
Lõpuks jõudis ka Ain kohale. Toomas küsis: „Miks sa alles nüüd jõudsid?“ Ain vastas: „No ei saanud rutem, tuul oli nii kõva, et ühe sammu astusid edasi, tuul lükkas kaks sammu tagasi.“ Vend ütles: „Küll Sa oled rumal, miks sa siis selga ei keeranud.“
***
Lapsena mängisime selliseid mänge: „Sinki-vinki“, „Talled-talled, tulge koju! Ei saa tulla hunt on ees“
Olin rohkem poiste kambas. Mängisin võrkpalli, tantsisin, laulsin. Ka praegu armastan võrkpalli vaadata, kuigi ei saa nendest reeglitest enam aru. Mis meil oli keelatud, on nüüd lubatud. Kui pall randmeosast käsivarre poole läks, hüüti kohe, et on hoitud pall ja läks teisele.
***
Minu parimad sõbrannad olid täditütar Helga Küünarpuu ja Nurga Evi. Evilt oli, mida õppida, ta oli oma olekult kohe teistsugune. Tema ema oli olnud sakste teenija ja peenemad kombed olid temalgi veres. Olime Eviga mõnes mõttes päris sarnased – probleemide korral teadsime, et virisemine ei aita, alati on vaja lahendus leida.
Oleme head sõbrad alates kaheksandast eluaastast siiamaani välja. Mõnikord mõtlen, kuidas see küll nii läinud on, et just meie kolmekesi 90-nda eluaastani välja oleme jõudnud.
***
Kui ma seitsmendas klassis käisin, siis olid õpetajad Helga Mällo, Helga Kallas, Elsa Ploom (juhendas rahvatantsu), Helma Veere, Endel Nurk oli võimlemise õpetaja ja Helga mees Volli oli ka õpetaja. Temaga seoses meenub üks pisike seik . Ta tahtis eesti keeles tahvlile kirjutada „küsimusi“, aga kirjutas eraldi – „küsi musi“.
Helga oli väga Oru valla küljes kinni, hoolitses heakorra eest, pani kõik – nii väikesed kui suured laulma ja pilli mängima, algatas Linnamäe pargi rajamise.
Kooli juures põldude vahel miski kuuri taga oli võrkpalliplats ja rehi, kuhu Helga vanavara korjas.
Mis vanasti võib-olla teisiti oli – koolis kontrolliti tollal puhtust, vaadati üle küünealused, kas on täiu. Seda vist tänapäeval enam ei tehta.
***
Enne Uuemõisa kodumajanduskooli minekut käisin Lääne-Nigula kiriku juures leeris.
Leerikoolis oli meid väga palju – 85 inimest ja pidulik leerilõpu päev oli juunikuu lõpus. Ema tuli jalgsi Kärblast Lääne-Nigula kirikusse. Krupi-poisid olid mulle pojengipõõsast mõne oksa noppinud, aga poiste asi – õied olid liiga lühikese varrega ja selleks ajaks kui nad kohale jõudsid, päris ära närtsinud.
***
Kirik oli noorte jaoks enamasti selline kokkusaamise koht, palju seda usku nüüd oli…
Meenub üks seik – ju ma nii vana olin, et oskasin tähele panna, kuidas Saunja Paali talu vennad (Klisid) tulid kirikusse kenades ühesugustes golfipükstes, mustrilised pikad sokid jalas, alati kambakesi koos (Paali peres oli kuus poega ja kaks tütart). Nad olid toredad poisid, ei halvustanud tüdrukuid ja ikka seisid meie eest, kui vaja.
Üks Paali poistest oli vist praeguse Silma õpikoja kohal olnud maja ehitanud…
Kui heinavedu oli, käisime Paali õuest läbi. Värdi kutsus mind linna puidutööle – kalakaste tegema.
Ja siis noris veel, et : „Mis sa muudkui kood nende varrastega, vaat kui jääd tukkuma ja torgid silmad peast välja“.
Hiljem ostsid minu vend Oskar ja üks Paali poistest veoauto, et teenustöödega raha teenida.
Kord olla üks Paali poiss autoga sõitu minemise asemel Paraleppa tüdrukutega koos aega veetma läinud!
***
Mõned kirikuõpetajad ei lubanud tantsida, mõned lubasid. Mina leian nüüd tagantjärele asjadele vaadates ka, et ikka võiks lubada. Kui sa seal seina ääres istud ja teised põrandal tantsivad, mõtled sa palju patusemaid mõtteid, kui sealsamas põrandal end muusika järgi liigutades. Tantsides ei olegi aega mõelda, sul tuleb takti pidada, vaadata, mis partner teeb.
Haapsalu kirikuõpetaja Hiisjärv (1949.a. määrati õpetaja Hiisjärv Haapsalu koguduse õpetajaks) mängis meile pilli ja meie tantsisime. Tema ütles, et see ei ole sugugi patt. Mul tuli tantsimine hästi välja ka, see oli justkui veres. Olen ka peotantsu teinud.
***
Linnamäe, Preisi maja vastas olnud palvelat (kolhoosi töökoja õuel) nimetati Kaasiku Jüri (Küünarpuu) palvelaks, sest tema pidas seal palvetunde. Vedra palvela oli Hinnoberdi palvela.
Vana Preis, muidu kuldsete kätega mees, oli tihti joomane ja käis vahest Jüri käest palumas, et ole hea, lase meie Ann koju. Ann käis nimelt jumalasõna kuulamas.
***
Uuemõisa kodumajanduskoolis.
Poistele oli Uuemõisa mõisas sel ajal traktoristide kool. Kord mõisa taga mere ääres seigeldes, seal oli selline lasketiir olnud, jäi neile silma jube vaatepilt – mulla seest paistis inimese põlv.
Räägiti, et sinna oli maetud vene? ajal maha lastud mehi (meie Eermaa olla ka seal olnud).
Nad maeti ümber praeguse kaubamaja fooriga ristmiku juurde.
***
1946-1949. aastatel käisin Tallinnas kaubanduskoolis, mis muudeti hiljem Arve- ja plaanindustehnikumiks. Valisin just selle kooli , kuna pidime rätsepast noorema venna Kostiga hakkama riideäri pidama ja mina pidin siis selle arvepidamise selgeks saama.
Mäletan, et koolil oli ilus roheline, kollaste paeltega vormimüts. Tahtsime ka olla nagu endise kaubanduskooli õpilased, mõnel olid need mütsid veel olemas ja nii tegime ka endile ise ilusad vormimütsid. Mina raiskasin veel kodutütre rätiku ära, ema kleidi roheline oli ka täpselt sobiv.
Ükskord, kui rivistusel seisime, tuldi korjati kõigilt mütsid ära, sest need olid ju eestiaegsed, vene võimudele see ei meeldinud…
***
Ühe 1948. aasta suvepäeva pealelõunasel ajal süttis põlema meie isatalu Holmi.
Käisin sel ajal Tallinnas kaubanduskoolis. Laurand Elmar andis mulle juhtunust teada – tuli ettevaatlikult sellise jutuga, et mul on üks hea uudis ja üks halb uudis. Mõtlesin veel esimese hirmuga, et äkki on emaga midagi juhtunud…
Isa oli käinud Lõpelt Holmile hobusega heinu toomas, korvvankris heinakoorem oli veel lakaluugi all õues. Hobule anti paar tundi aega süüa ja puhata, isa viskas korraks pikku, haige õde oli ka seal. Nad olid veel näinud, et korraks tehti lakaluugi uks lahti ja pandi kinni. Pärast tuli välja, et küla lapsed olid seal tikkudega mänginud…
Ka Vormsis oli umbes samal ajal ühes külas suur tulekahju olnud, Haapsalu tuletõrjujad olid seal kolm-neli päeva kustutanud. Just Vormsist tulnud, pesid nad oma masinaid, kui tuli väljakutse meile.
Kaevuvesi oli üsna kähku otsa saanud, võttis aega, et Taebla jõega ühendust saada.
Tuli viis kõik kõrvalhooned ära, elumaja jõuti päästa – tuul oli just teise suunda keeranud.
Loomad, eriti hobune ei tahtnud laudast välja tulla, kartis lõõmavat tuld, selle kohinat ja kuumust. Isa viskas siis hobule midagi üle pea. Isegi kassil olid kõrva otsad kõrbenud – ta oli vist lakas olnud ja ei olnud võimalust välja tulla…
Roigasaed maja ümber oli osaliselt ära põlenud, kased ka viga saanud.
Öeldakse, et tuli teeb ise omale tuule, kõuetorm oli ka veel peale tulnud.
Nagu niisuguste õnnetuste puhul – ikka tullakse appi, naabrid aitasid Holmi elumaja üles ehitada
***
Öösel süttis Magaskimäel, Poolide talu üks kõrvalhoone…
Magaskimäe tulelõõm oli ka Lõpe heleda seinaga uuesehitisest kõrvalhoone peale kumanud. Õde oli ärganud ja seda kuma õues märganud ning läks hirmuga ema juurde, et meie kodu ka põleb….
***
Mina kartsin väiksest peale kangesti kõuet. Meie kandis on pikne mitu korda sisse löönud.
Minu keskmise õe Helmi mees Henn oli VIIGILT pärit (talu Laurandite kõrval) Õemees oli just meil Lõpel külas, kui õues käis üsna kõva kärgatus… Õemees pani sõna lausumata pintsaku selga ja läks oma kodu poole. Äike oli neli kokku seotud rukkihakki põlema löönud…
Kui ma Tallinnas koolis käisin, siis ema ikka tögas, et poisid muudkui käisid kodu akna all mind otsimas. Ükskord jälle hüüdis, et tule vaata, mis poisid teinud on – okastraadi kuuse ümbert ära järkunud. See oli minu istutatud kuusk sinna aianurka, siis mitte rohkem kui neljameetrine. Kuuse juurest edasi läks juba meie pisikesele, okastraadiga piiratud kapsa- ja juurviljamaale. Ema ei osanud vaadata, et kuuse latv oli pruunikas-punane – pikne oli sinna sisse löönud ja mööda traati jooksnud. Traadi otsad ei olnud sirged nagu lõigatud, vaid krussis.
***
Teedest. Mäletan Linnamäed läbivat Keila-Haapsalu maanteed veel sellisena, et keset teed oli roheline rohuriba – siis liikus autosid ju vähe. Vahest olid rööpad nii sügavad, et vaat et viskab vankri kraavi.
Kruusateed olid üle mõõdetud ja talude vahel ära jaotatud. Talumehed pidid rattarööpaid ise täitma, ei olnud teemasinaid ega höövleid, ainult hobuse ja labidatöö. Neid korrastatud teelõike käidi ka vastu võtmas ja mõnda pandi ümber tegema.Tee parandamist nimetati sildamiseks.
Kärblas, Viigi talu lähedal oli selline koht, kust teetöödeks kruusa võeti.
See koht oli vanasti tükk maad kõrgem – ei näinud mina Lõpelt Viigi talu ega näinud nemad meid. Minu ajal võeti kruusa ka Kõrgema küla Maanuse talu maadel.
Vana tee käis ju teisiti – Kapalt Rehe talu juurde, siis Sinijärvede juurest läbi jne.
***
Kärbla mõisahoone oli palkehitis. Mina olen Kärbla mõisas kaks korda söömas käinud, siis oli veel üks osa alles, aga maja oli lagunemas – välistrepp (vähemalt 10-12 astet) oli käsipuudeta, trepist vasakul oli vaid vundament järgi, paremale minnes oli üks tuba, kuhu oli meile söögilaud kaetud.
Majas oli suur mantelkorsten. Aknad olid vaid hommikupoolses küljes, mõisa taha aknaid ei olnud. Maanurmede (Mahkur) pere elas seal. Olid ka karjalaudad, kus nõukogude ajal loomi hoiti.
Kärbla mõisast ostetud maa peale on ehitatud Räägu mõis. Mõisaomanikud olid Krupid. Räägu mõisast sain oma esimese palga – porgandite üles võtmise eest. Teised kaevasid hargiga üles, mina ladusin neid riita – olin siis alla 10 aasta vana.
Kui õhtul hakati palka maksma, siis mõisahärra Krupp tuli teise korruse trepist alla ja istus sinna, kus praegu on nahktugitool (Räägu Hooldekodu fuajees). Ta ees oli väike lauake.
Töölise päevapalk oli Eesti ajal kaks krooni. Mina ootasin trepi nurgas, millal õde raha kätte saab. Kui palgamaksmine oli lõpetatud, märkas härra Krupp ka mind ja küsis: „Aga Sina, miks Sina seal häbened? Sa ei ole sugugi viletsam kui teised!“
Ja mina sain ka oma kaks krooni.
***
Saunja mõis töötas täie jõuga oma loomakarjaga nagu mõis ikka. Piimavanker käis ja. Käisime mõisas kartuleid võtmas, see oli lisateenistus.
Leispere, Evit ja neid lapsi ma teadsin ka ning Leispere prouaga olid mul ka hiljem head suhted – EAMS-i näitused, ekskursioonid. Ta elas Gunnariga koos, kui Venemaaalt tagasi tuli. Gunnar käis väga palju puhkekodudes, vahel vahetas kodus pesu ja läks jälle.
***
Linnamäe aiandist.
Kohe aiandi kõrval olev Rindla (enne oli ta Reiman) talu oli pikk õlgkatusega maja. Rindla oli ainuke laps oma vanematele. Aiandi juurde suurt õunaaeda rajades ei viitsinud ta istutusauke kaevata, vaid lasi need maa sisse lõhkeainega. Mina kündsin just hobuga kõrval põllul, kui tema aga kõmmutas ja hobu muudkui ehmatas. Rindla ise oli ju kurt, kui kõvasti kõrva sisse rääkida, siis kuulis.
Ta kutsus mind õunaaeda vaatama. Räägis, et see on see sort ja see too sort, aga mitte üht ubinat maitsta ei andnud. Rindla ehitas õunaaeda vaatetorni, võib-olla õunavarguste pärast.
Ühel poolhämaral sügisõhtul läksime õega õunaraksu – kumbki nohistas omaette, kaotasime üksteist silmist, aed oli ju üsna suur. Järsku märkasin, et keegi tuleb maja poolt ja pistsin jooksu. See oli aga õde, kes nähes, et mina jooksen, arvas, et peremees on neid märganud ja hakkas ka jooksma.
Rindla pidas ka mesilasi – tal oli päris mitu mesipuud.
***
Vahepalaks killukesi tolleaegsest elust-olust, siit ja sealt.
Enne meheleminekut tehti sulenoppimise talgud, et pruut oleks ette valmistunud ja kaasavaras tekid-padjad olemas. Mehe asi oli voodi teha, pruudi asi voodi sisustus.
***
Heinalised ei kõndinud kunagi selle rea peal, mis oli veel riisumata. See tähendab, et oli vaja osata riisuda kord üht, kord teist pidi.
***
Vanasti olid sellised väikesed pingid pliidi ees – miks neid vaja oli? Aga sellepärast, et kütteks korjati siis metsast lepahagu, millest tehti kubud. Ja kui oli ikka tükk aega nende peenikeste hagude pliidi alla või ahju toppimist, kulus väike pink marjaks ära. Ei siis olnud kütmiseks raisata sellist jämedamat küttepuud nagu me praegu harjunud oleme.
***
Õemees oli Tallinnas bussijuht ja kui ema suri, tuli ta matuste ajaks pealinnast siia. Sel ajal oli moes, et bussijuhi tööriided on nahast. See tundus meile nii teistmoodi…
***
Paisu Aleks ja Ranga Aleks elasid meil naabruses. Nemad olid meil seatapjad ja hauakaevajad.
Sellised ametimehed olid kunagi külas. Ranga Aleks laulis ikka, et ma väimees siin, ma väimees seal, ma väimees terve valla peal.
***
Kui Kapa teel üle silla minna Tallinna maantee poole, seal oli kaks talu – Sarapiku ja Uuetoa. Neid ei ole minu teada vist kumbagi enam.
***
Kui Linnamäe alajaama taga laadad toimusid, siis Maande talu teeotsas peatusid mustlased. Nad tulid juba nädal aega varem oma laagriga kohale. Teeotsas on selline ebatasane pind, sealt oli tee tegemiseks kruusa võetud.
***
Lumeste Endli isal oli väga tore lauluhääl, kena mees oli. Olin siis nii 10-aastane plika. Nad käisid Holtsi, Kustasega meil ja laulsid seda laulu – „Noa ehitas laeva“ . Joomamehed ei olnud nad kumbki. Isa läks tal niimoodi ära, et läks Venemaale minevale rongile hobuseid
viima ja tagasi ei lastud. Liisi läks talle riideid järele viima, aga rong oli juba läinud. Endli ema suri kaunis noorelt ja isa võttis uue naise.
***
Saunjas elas Siimu talu Juhan, kes oskas välja väänatud liigeseid õigesse asendisse tagasi panna.
***
SIIS TULID VENELASED TEIST KORDA SISSE
Üks pagunitega ülemus oli äkki ratsahobusega Lõpe õues, kui mina parajasti aida seina ääres kivi peal seisin.
Ema oli läinud öösel kella poole nelja ajal neid sõdureid viima, kes olid väeosast maha jäänud – niiöelda hobuküüti. Päeval nelja paiku teda ikka veel tagasi ei olnud ja juba tuli uus sõjaväeosa Lõpele sisse. See pagunitega ülemus seal hobuse seljas oli haritud mees – kuna mul vene keel siis veel käpas ei olnud, ütles ta, et äkki oskad saksa keeles rääkida. Ja siis ma talle seletasin, et ema läks ära ja ei ole siiamaani tagasi tulnud. Nii kui ma selle jutu olin ära rääkinud, nii ema tegi väravarõnga lahti ja tuli hobusega koju. Oli kuulda olnud, et mitte iga küüti läinud taluinimene ei olnud koju tagasi jõudnud. Liikumisvahendit oli ju vaja – teinekord, kui oli mõni vanem inimene küüdis nagu minu ema, löödi koks pähe ja pandi hobusega minema kus seda ja teist. Aga minul oli õnne, ema tuli tagasi ja minu süda oli rahul.
See ülemus oli omast kohast tore mees. Lehmad olid meil Aru metsas heinamaal, mul oli vaja neile järgi minna ja see ülemus ei lasknud mul üksi minna, vaid andis julgeoleku mõttes ühe sõduri kõrvale. Võõrad mehed olid ju ringi liikumas.
***
Meil Lõpel oli elumaja juurdeehitus nagu üks pikk suur tuba, plekkahi sees. Kõik jäi ju pooleli, kui vennad ära mopiti. Sellepärast majutati siia sõjaväelasi. Hiljem, kui väikesed kolhoosid kokku liideti ja Uus oli peremees, peeti Lõpel ka kolhoosi pidusid.
***
Veel kokkupuuteid vene sõjaväelastega.
Meil, Oru rahvatantsijatel olid Audru rahvariided. Hoidsin neid kui kullatera kohvri sees. Oma rahvariietest jäin ilma nii, et kuhugi minnes, riidekohver näpu otsas (venelased olid siis juba sees), hakkas üks sõjaväelane minust mööda minema (hobu tuli nii ligidale, et pidin koguni kiviaia peale astuma) ja võttis kohvri ära. Olen mõelnud, et küll ma võisin rumal olla – oleks võinud kohvri lahti teha ja näidata, et seal ei olnud tema jaoks midagi väärtuslikku.
***
Kaubanduskool lõpetatud, leidsin Haapsalus tööd ja üürisin Võnnu tänaval ühe vanamemme juures tuba.
1949. aastal oli Haapsalu linn veel päris vaikne – vaid kolm-neli veoautot vuras seal Võidu tänaval.
25.märtsi, küüditamise päeva õhtul olin just natukeseks ajaks pikali visanud, kui prõmmiti uksele – selgus, et samas korteris enne mind elanud Vormsi tüdruk kuulus küüditamise alla. Õnneks oskas mu korteriperenaine vene keelt – oli tsaariajal vene saksu teeninud. Memm seletaski sõjaväelastele, et see ei ole see tüdruk, keda nad otsivad.
Hiljem sain teada, et meie kaubanduskooli klassist küüditati seitse inimest ära.
1950. aastal töötasin Haapsalus majavalitsuses.
Üür oli visa laekuma, aga kojamehele oli vaja palka maksta.
Andsin kolleegile allkirjaga tšeki, et läheb toob pangast palgaraha. Aga tema pani tšekile suurema summa, mis ei klappinud raamatupidamisega.
Ja selle eest ma siis läksin.
Määrati kaheteistkümneks aastaks Venemaale Norilski vangilaagrisse kui kriminaalne element ja riigi vara raiskaja.
Poliitilised said enamasti 25, nn. vargapoisid 12 aastat.
Algul toimus Haapsalus Wiedemanni tänava kohtumajas ülekuulamine ja sealt saadeti Tallinna, Patarei vanglasse. Haapsalust oli seal teisigi. Linnapea Alveri tütar oli küüditatud, tuli tagasi, aga pidi siis uuesti Venemaale minema.
***
Lisainfoks teksti koostajalt: Norilsk on maailma kõige põhjapoolsem üle 100 000 elanikuga linn ja Murmanski järel maailmas suuruselt teine linn, mis jääb põhja poole põhjapolaarjoonest. 1935.aastal hakati sina rajama sunnitöölaagrit ja metallurgiakombinaati. Norilski lähedal on maailma suurimad niklimaardlad, lisaks kaevandatakse seal vaske, koobaltit, plaatina ja kivisütt.
Norilski vangilaagritest on läbi käinud üle 500 000 inimese (kellest ametlikel andmetel suri 16 806), sealhulgas ka palju eestlasi.
***
Sõitsin rongivagunis Venemaale koos poliitiiste vangidega. Kõigepealt Krasnojarskisse, sealt praamiga mööda Jenisseid Dudinkasse. Meie hulgas oli palju venelasi, vahepeal käisime Omskis saunas. Dudinkas jäin haigeks, kõige hullem oli see, et vett ei olnud. Palavik aga tõusis, siis kaaslased sulatasid lund, et mulle juua anda.
***
Mina sattusin laagrisse nr.102.
Seal olid elamiseks endised laskemoona laoruumid. Mõne koha peal paistis valgus seinaprao vahelt läbi. Sooja andsid pliidid, ahjusid ei olnud. Pliidi all oli päeva läbi tuli. Nii palju selle eest hoolitseti, et see ei olnud mingi must asi keset tuba, vaid seda ikka lubjati üle ka. Meie tööks oli lennuvälja ehitamine, kanderaamidega jooksime ringi.
Norilsk on juba sellises tsoonis, et talvel ei näinud me 2 kuud päevavalgust, suvel ei olnud ööd paar kuud, kogu aeg oli päike taevas. Talvel oli 40-50 kraadi külma, ainult silmad võisid riiete alt väljas olla. Tegelikult, kui meil oleks selle niiske kliimaga 50 kraadi külma oleks see palju hullem, kui sealne kuiv külm. Seda viitkümmend kraadi sa ei tundnud nii, et ta sul nina oleks ära võtnud.
Seal ei olnud joogivett, seda toodi meestelaagrist, mis kusagilt kaugemalt eemalt paistis. Toit oli muidugi vilets. Kui kapsas jõudis sirguda sinnamaani, et hakkas pead keerama, nii kohe me neid lehti supiks sööma hakkasime, kausi põhja jäi alati pool sentimeetrit liiva. Vesi oli ju nii kallilt käes, ega seda pesemise peale raisatud.
Leiba sai normi järgi – mingi ports anti kätte ja pidid teadma, mitu päeva sellega läbi pead saama. Aga kui midagi muud ei ole, kui see vesine kapsasupp ja leib…
Olin lõpuks kui luu ja nahk, menss kadus ära…
Leib oli millegipärast väga magusa maitsega (nälg ju!) . Naersime tüdrukutega, et kui kunagi koju saame, teeme pulmatoiduks leivavahtu!
Kord kui meeste laagris saunas käisime, kohtasin seal juhuslikult üht Eesti meest, kes küsis – ega Sa juhuslikult Kesa Oskari õde ei ole? See oli Paul Avasaar. Maailm on ikka väike! Eestlastest oli seal veel üks Ojasalu Hilda.
***
Olelusvõitlus oli karm, suhted keerulised. Pingeid kruvis üles ka see, et ühes ruumis elas koos koguni 30 inimest!
Kord kui käisin oma toa inimestele suppi toomas, tundsin tagasi tulles imelikku lõhna. Sel ajal kui mina supisabas seisin, oli üht noort tüdrukut pussitatud – ta kehalt leiti 17 haava!
Värske vere lõhn oli see imelik lõhn.
***
Olin hilisema unega. Kui juhtus,et keegi oli end hommikuks üles poonud, oli laip hommikuks enamasti juba juba maha võetud.
***
Mägilaagrist.
Ühe Vändrast pärit tüdrukuga – Aino Puust oli tema nimi, olime sellepärast rohkem koos, et meid saadeti sealt 102. laaagrist mägilaagrisse. Kohale jõudes panid venelased omad asjad kõik seinaääred täis ja meil Ainoga ei jäänud muud kohta kui pidime keskpõrandale jääma. Toas oli ikka oma kolm-nelikümmend inimest. Garantiiaeg pidi kolm päeva kestma ja nii me seal põrandal olime.
Mägilaagris oli tüdrukuid, kes ei olnud vabaduses elanudki – noorest peast olid vangi sattunud ja siis tegid jälle uuesti mingisuguse kuriteo. Nemad ei teadnudki, mis on elu väljaspool laagrit.
Need vene tüdrukud läksid siis kohe saabudes mööda barakke käima, lootsid sealt tuttavaid leida. Mina ütlesin, et kui nad eestlasi kohtavad, öelgu, et siin on ka üks.
Ja varsti tuligi meile külla Keila kandist üks Hilda Sendre, ta oli selline vanem naine ikka, ma olin siis ju 21-aastane. Hilda tõi külakostiks kaasa ühe suure uhke vorstivõileiva ja lapšaaga suppi. See kõik maitses niiiii hea!!! Ma mõtlesin, et kuhu ma nüüd sattunud olen – taevasse vist!
Hilda ütles, et peaks teil õnne olema, et saaksite kas haiglasse või õmblusvabrikusse, sest kaevanduse töö teid tapab. Seal Norilskis oli väga palju maavarasid ja kaevandusse oli kogu aeg inimesi vaja.
***
Siis juhtus imelik lugu.
Uksest tuli keegi sisse – valge kasukaga, valge läki-läki peas, valged vildid jalas ja tuli otse meie juurde. Me Ainoga rääkisime just midagi eesti keeles.
See naine küsis meilt paberit ja pliiatsit ning kirjutas meie nimed üles. Sain tema venekeelsetest küsimustest päris hästi aru, sest siit Linnamäe koolist olin ma hea vene keele sõnavara saanud ja saksa keelt rääkisin vaat et veel paremini kui vene keelt.
No ja siis kolm hommikut loeti nimesid ette, kes kuhu tööle läheb, aga meie nimesid ikka veel ei olnud. Meid oli vaid mõni veel järgi jäänud, teised olid juba ära jaotatud ja ma läksin siis küsima, mis meist saab. Öeldi, et oodake, neljandal hommikul jagatakse veel töökohti.
Ja meie saimegi haiglasse tööle! Ja mitte laagri haiglasse, vaid vabasse, linna haiglasse! Seal saime süüa, pesta, saime isegi oma voodilinad laagrist kaasa võtta ja puhtaks pesta!
Mingi aeg hiljem tuli käsk, et peame staapi minema. Ühes toas ootas meid seesama naine ja ütles selges eesti keeles tere. Rääkis, et temas on eesti verd, aga ega keelt enam eriti ei oska. Oli katnud teelaua, vestlesime üle poolteise tunni. Kui välja läksime ütles ta, et kui väljaspool üksteist näeme, siis me teineteist ei tunne.
Olen kindel, et tema seda tegi, et saime haiglasse tööle.
***
Haiglasse käis laagrist välja kolm brigaadi – üks läks hommikul, pealelõunane läks koristama ja siis läks öine. Linnas algasid mingid rahutused, oli laskmist kuulda. Ainult vangilaagrite piirivalgustused olid näha, kõrgemal asuvad valgustid olid tööstusega seotud, vagonetid sõitsid kolinal…
***
Esimese jõulu ajal oli tunne, et ilusad ja helged pühad on kusagil lõpmata kaugel, mina elan justkui teises maailmas – pimedas, külmas, ohtlikus…
***
Olime haiglas töötades patsientidele nii lähedaseks muutunud, et viimasel tööpäeval paluti igast palatist läbi tulla. Vanemõde ütles, et kõik tahavad teiega jumalaga jätta.
Igas palatis pakuti midagi ka klaasi seest. Esimeses võtsin, siis hakkasin taipama, et kui ma veel võtan, ma ei saa ju minna, pean veel siia ööbima jääma. Aga ikka igal pool panin huuled vasta, ei tohi ju solvata…
Mul tekkis kohe palju odekolonni pudeleid, igaüks tahtis midagi kaasa anda.
***
Peale linnahaiglas töötamist olime ametis meestelaagri territooriumil asuvas naistehaiglas. Kõik oli küll okastraadiga piiratud ja valvatud, aga mehed käisid läbi aia vahest ikka naiste pool. Korda ka nõuda ei tohtinud, sest siis ei tea, mis sust homme saab. Mõtlesin, et mis mul sest, kes kellega on. Las käivad, peaasi, et laipu hommikuks ei ole.
Hiljem toodi naistehaigla meie enda laagrisse ja siis anti mulle üks barakk hooldada, kus olid puudega inimesed. Mul oli selles suhtes hea, et olin köögile lähedal, sain hästi läbi seal töötavate inimestega ja igal ajal omale kütmiseks köögi sütt tuua. Vanamehed, kes köögis töötasid andsid mulle vahest praeturska.
Barakk oli ühe otsaga maa peal, teine ots oli postide peal, alt tühi – mägine maa ju. Minu baraki taga jooksis oja ja teisel pool oli sigala, kuhu meie toidujäätmed viidi. Ükskord oli emis minu baraki alla tulnud ja hakkas seal poegima!
***
Siis suri Stalin.
Norilskis peeti Stalini surma puhul omad „matused“ . Punanurgas olid pärjad ja puha.
Vange hakati koju laskma – olin ära istunud neli aastat ja kolm kuud. Kuna meie laager asus niivõrd külmas kohas, käis arvestus nii, et ühe aasta istusin ja kirja läks kaks.
Õhtul kella viie ajal öeldi mulle, et olete vaba, tulge vormistama, andke riided ära, saate dokumendid kätte ja võite välja minna. Sain veel teiste käest riielda, et miks sa veel ööseks siia jääd.Ütlesin, et kui olen üle nelja aasta seda režiimi kannatanud, võin selle ühe öö ka olla.
Olin kuu aega veel Norilskis, et pass saada ja sõidupilet ka.
Kohtasin seal August Küünarpuud Piilamaa Kaasikult, kes oli poliitiline vang. Ta elas vabaduses, aga ei tohtinud linnast ära sõita. Pidi iga kuu käima end näitamas, et ta seal on.
Siis lendasime lennukiga Krasnojarskisse (lennukis olid veel puuistmed sees) ja edasi rongiga Moskva peale.
***
Tagasi Eestis.
Peale Venemaalt tulemist töötasin Haapsalu Invaühingus naelakaste tegeva brigaadi brigadirina.
Olen töötanud Nurme vabrikus ajal, kui seal tehti šenillriidest rannamantleid ning Taebla Kooperatiivi kokkuostupunktis, kus siis varuti lambavilla, kanamune jms.
Töötasin ka Tamme puhkemajas.
Peaaegu 25 aastat vedasin Haapsalus eakate klubi „Vana Hõbe“ (hiljem „Kuldne Noorus“).
Olin tegev Aiandus-Mesindus Seltsis.
Aastakese toimetasin ka Läänemaa Vaegkuuljate Ühingu juhina.
Tantsisin 80. eluaastani „Susannade“ rühmas. Meil oli Oru rühmaga sama juhendaja.
Viimane tants oli Oru vallamajas. Naersin veel, et siin, Orul olen tantsimist alustanud ja siin ka lõpetan.
Nii läkski.
***
Leida 2018. aastal:
„Täna, 90 aastat siin ilmas elanuna võin öelda, et inimene ei peaks mõtlema oma sünniaasta numbrile ja vanusele, vaid oma teovõimele. Kui suudad, muudkui tegutse!
Väga hea ei ole oma nina päris igale poole toppida ja eelkõige tuleb olla ikka ise ka inimene…
Pean tunnistama, et nüüd tagasi vaadates on mul tunne, et justkui üks kaitseingel oleks kõikse aeg mu kõrval olnud…“
Nii on.
Foto Andra Kirna