Looduslike pühapaikade infopäevast

Teisipäeva õhtul toimus LASi majas Lääne-Nigula kihelkonna looduslike pühapaikade teabepäev.

Mida nimetatakse looduslikuks pühapaigaks?

“Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvripaigad jm” (Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Arengukava 2015-2020)

Muinsuskaitseameti tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel töös oleva Lääne-Nigula kihelkonna looduslike pühapaikade uuringu esialgseid tulemusi tutvustas huvilistele Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi projektijuht ja Eesti Kohapärimuse Keskuse asutaja Jüri Metssalu.

Uuringu eesmärgiks on arhiiviandmete alusel selgitada, millised on Lääne-Nigula kihelkonna muinsuskaitseta looduslikud pühapaigad, kus nad asuvad ja milline on nende hetkeseisund.
Infot vahetati ka juba looduskaitse ja muinsuskaitse all olevate paikade kohta, sest tihti on need kohad kaitse alla võetud ilma suulist pärimust kirja panemata.

Jutuks tulid: Jalukse Hiiekoht, Hiietammede, Hiiepõldude ja Hiieojaga – Hiiekoht Uueküla ehk Uegla vallas Jolukse külas. Ueda talu piirist jookseb üks oja läbi, mida Hiieojaks kutsutakse. Seal olnud püha hiis. Ka põldusid seal oja ligi kutsutakse Hiiepõldudeks. *Jung, 227 (28) < Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, Jaan Jung (1910); Hiiekoht, Oro vald, Jalukse küla, Perti talu (omanik Aado Illing) karjamaal , kus vanasti ühel künkal pärnad ja tammed kasvanud. Nüüd on nimetatud puud juba ammugi hävitatud. Sealt lähedalt jookseb läbi oja, mida Hiieojaks kutsutakse. Ka kutsutakse ojale lähedal põldusid Hiiepõldudeks AK LNg: KK, Veitmann 1927, 45 (2) . Iie on niske koht, siin Läänemaal on palju. Siin minu maa sees karjasmaa peal on, me üüame Iieoja-taguse. Neid iiepiirdeid on palju. Seal on suur kividest vundament, üks kaev on keskkohas veel. Muist ütlevad, et on üks iie-ristimise koht oln, aga mõned ütlevad, et kroonuobuste laut on oln. Üheksa jalga oli kaev sügav, lehtpuust salispuud. Nüüd on karjakaoks, iieoja oli seal, pikk kraav on nüüd, pikalt oli. ERA II 62, 116/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Jalukse k. – R. Põldmäe < Aadu Maalder, 85 a (1933); Uuglas Jalukse külas, räägitakse ühest hiie templi kohast, kus raudkivi alus ja põrand praegugi olemas. H IV 2, 130/1 (1) < Lääne- Nigula khk., Oru v. < Mihkli khk. – H. Perkson (1888)

Kirimäe saares olev allikas – See jookseb hommikul põhja poole. Selle allika veel on tervekstegev mõju silmadele. ERA II 229, 92/3 (21) < Läänemaa, Ridala, Haapsalu l., Viedemanni tn. 32 < Oru v., Tursa t. – Edith Jürine < Anna Kõrvemann, 53 a (1939)

Vedra (Iiatse) küla hiiepost – Seal oli vana ije post olnd, kus rahvas käis palumas. Akkast keldre auku kaevama, siis see ije posti tüigas tuli välja. /…/ EKIKN lng eki1 i-j 4/5; Midagi püha kohta peab olema seal olnd. Üks suur kivi peab seal olema olnud ja luud on leitud ja ühes koos keldris peavad olema. Sellest on see küla nimi veetud. EKIKN lng eki1 i-j 6/7

Seljaküla Pärna talu suur allikas – Ennemalt olnud Läänemaal, Seljakülas, Pärna talu koplis suur allikas. Selle veega pestud silmi, kui need haiged olnud. Selle allikal olnud nii tugev vool, et väiksed kruusikividki tulnud põhjast vee peale. Ei ole teada, kas seda veel praegugi esineb. ERA II 226, 570 (12) < Risti khk., Nõva v., Kürema k., Söödi t. < Risti khk., Nõva v., Kürema k., Sookna t. – August Niinemets, Variku algkooli õpilane < Salme Niinemets, 25 a. < isalt (1939)

Saunja külas, Härjahaua (Taebla) jõe ääres olev allikas – Oru vallas Kärbla vaestemajas elanud kerjus Juhan Rangis. Ta käinud sageli vett võtmas Härjahaua jõest põhja pool olevast allikast. Seda vett oli ta tarvitanud joogiks ja ka pesu pesemiseks. Ka tarvitanud seda allika vett ka teised küla elanikud, sel veel olla tervendav mõju ja see aitavat hästi parasiitide vastu.ERA II 229, 119/20 (50) < Haapsalu l. < Ridala khk., Ridala v., Emuvere k., Tänavotsa t. – Edith Jürine, Haapsalu Progümnaasiumi õpilane < Aliine Suurküla, 40 a. (1939)

Võnnussaare kivi.
Kalevipojal olnud see vastumeelt, et Haapsalusse lossi ehitatud. Ta tahtnud selle puruks visata. Ta läinud kiviga Vedra külasse Patakamäele, mis Haapsalust 15 versta kaugel, sihtinud kiviga Haapsalu lossi torni pihta, aga visates libisenud tema jalg, et kivi mitte märgile ei ole jõudnud, vaid Võnnusaarde maha kukkunud, kus ta veel praegu seisab.

Foto Oru topoteegist


Kivi on 3 sülda kõrge, 5 sülda pikk ja 3 sülda lai. Üks jagu on kivi otsast ära katkenud ja seisab kivi all maas. Kalevipoeg läinud veel kivi juurest läbi, ja kui ta sealt ära tulnud, siis jäänud ta jäljed kivide peale kõik ritta, üks mere ääre Vauksimäele, teine säält veerand versta edasi, kolmas Vaseltõukamäele ja neljas Laheva külasse.
Need 4 jäljega kivi tulevad otsekohe Võnnusaare suure kivi juurest, kus kõik ühevõrra kaugel on, ligi verst maad. Nende juures käinud rahvas endid arstimas ja ohvrid viimas. *Jung, 228 (35) < Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tartu, Jaan Jung (1910)

Kohale tulnud koduloohuvilised lähemalt ja kaugemalt

said anda uurimustöösse oma panuse, jutustades meie kandi pühapaikade kohta rahvasuus liikuvatest legendidest. Ja nagu on öelnud Oru kandi kodulooguru Aino Okkamaa – igas legendis on kindlasti kasvõi terake tõtt ega need ometi mingid muinasjutud ole…

Siinkohal kutsume üles oma vanavanemate või eakate naabrite ja tuttavatega pühapaikade teemal vestlema – igasugune täiendav info eelpool mainitud ja teistegi pühapaikade kohta on väga teretulnud!

Oodatud on nii üksikud kohanimed ja teated kui ka rahvajutud, nn legendid ja kindlasti ka inimeste enda kogemuslood.

Kontakt: Jüri Metssalu, metssalu@ekoke.ee või paberil Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Jüri Metssalu, Vanemuise 42, Tartu või siis telefonitsi 53 405 189 pärastlõunal