Õhtupäikeses tooliread kooli esimese korruse koridoris, garderoobi kõrval koduseks elutoaks dekoreeritud lava, vilkalt siia-sinna lippavad osatäitjad veel viimaseid detaile paika panemas, “palun lülitage etenduse ajaks välja oma mobiiltelefonid ja väikelapsed 🙂 ” ja juba liikusid vaikselt sahisedes eest tumepunased tihedast kangast (kujuteldavad) lavakardinad…
Oru kooli näitering (juhendajad Mari Vahter ja Anita Arst) oli julgelt ette võtnud Draamateatris 2002. aastal esietendunud Eesti näitekirjaniku Mihkel Ulmani lastenäidendi „Kohkumatud lapsehoidjad” .
Kõik oli päris – nõud läksid klirinal katki, moosiga pannkoogid lõhnasid laval, sarkofaagist ilmus välja hiigelsuur muumia, laval kalpsas sidemes jala ja karkudega poisiklutt, vahepeal vehiti koguni relvadega!
Mis toimus?
Suure pere ema Merike (Veronika Laanes) pidi ootamatult sõitma Egiptusesse, ekspeditsioonil haigestunud arheoloogist abikaasa juurde.
Juhuste kokkulangemise tõttu osutusid keset ööd tellitud ekspresslapsehoidjateks kaks noort varast Tanel (Raian Kleeman) ja Triin (Mia Mai Muru) , kes tegelikult jahtisid jõugupealiku Kontpea (Kirke Kuusk) ning tema abilise Tartsi (Henrieth Kampmann) ülesandel arheoloogidest abielupaari valduses olevat hinnalist Egiptuse maski.
Jant läks lahti mitmes liinis!
Ajutised asendusvanemad rivistasid lapsed üles ja andsid teada uutest reeglitest. Peeter (Karel Markus Rääli), Sandra (Dagmar Toffer), Martin (Karl Mark Villakov), Mikk (Ken Keiro Silde) ning kaksikud Age (Meribel Laksberg) ja Ege (Kaidi Kleemann) kuulasid hoolega – olid nad ju varemgi kogenud vanemate tööga seoses toimunud kiireid elumuutusi ning harjunud sellega kohanema.
Kui esimese vaatuse alguses oli peategelastes mõistetavatel põhjustel tunda kerget kohmetust ja lavakampi, siis üsna pea oldi mõnuga rollis sees – mitte just väga roosilist lapsepõlve kogenud Triin ja Tanel jagasid mängleva kergusega iga “kasulapse” probleemide lahenduseks oma elukogemusest tulenevaid tarkuseteri. Kõike sai tehtud – südamevalu vastu rohtu otsitud,
esimene kibe naps võetud,
perearsti telefonikonsultatsiooni abil raviti kiiresti terveks ülikõrges palavikus (no nii 43 kraadi oli kindlasti) Mikk.
Algul vaid pannkooke valmistada oskav Triin sai nädala lõpuks hakkama isegi sünnipäevatordi küpsetamise
ning lastele (eluloolise) muinasjutu rääkimisega…
Lisaks kõigele muule oli vaja paika manna kangesti ülbed rahapommijad (Maria Toomikas ja Stella Sassi) ning rahustada maha nõudlik ja kuraasikas klassijuhataja (Akneliina Luur).
Siis kiskus asi kriminaalseks – mängu tulid pahad poisid relvade ja ähvardustega. Ikka selleks, et majast väärtuslikku Egiptuse maski üles leida.
Koostöös ja kavalusega saadi pahadest võitu,
headus, tarkus, suuremeelsus ning positiivsed pereväärtused võitsid ja käes oli publiku tänu vastu võtmise hetk.
Suur tänu näiteringi noortele ning juhendajatele vastu võtmast tõsist väljakutset nii pika ja eluliselt sisuka näidendi näol ning eriline tunnustus peaosalistele Raianile ja Mia Maile, kes etenduse edenedes end üha enam kuulama panid ning mõjusid oma lugu jutustades järjest ehedamalt ja loomulikumalt.
Oli mõtlema panevaid hetki ja naeruturtsatusi, kavaleht ja lookleva järjekorraga kohvik, kaunid kevadised lilleõied ja autogrammide andmine, südamlik aitajate tänamine ja rohkelt kogemusi pakkuvad ning lavanärvi treenivad toredad rollisooritused kõigi osaliste poolt!
Teater!
Aitäh!
NB! Kohviku kohupiimarull oli ülimahlane ja maitsev!