Tuuker, merepäästja, mägipäästja, fotokunstnik, alpinismiklubi juht, nelja 7000 meetri kõrguse mäetipu vallutamisega välja teenitud Lumeleopardi aunimetus – seda kõike võib öelda lisaks veel sadu mägironijaid koolitanud Eesti esialpinisti Jaan Künnapi kohta, kes täna LASi Majas oma ahhetamapanevaid lugusid jutustamas käis.
Aupaklikkus ja austus ELU ees ehk mõtetute riskide vältimine, teadlik ning kaalutletud tegevus tavainimese jaoks üle mõistuse ekstreemsetes tingimustes oli tema sõnum, mis tõenäoliselt jõudis läbi kohati vägagi karmide fotojäädvustuste juhtumistest kõrgmäestikes iga saalisviibijani.
Näha sai suurt hulka abivahendeid ja ka nende kasutamist, tänu millele sellise ekstreemse ameti pidamine üldse võimalikuks saab…
Kogu kõrgmägede ilu juurde, mida Jaani kaunid fotod suurepäraselt edasi annavad ning mis on alpinismi helge, lausa kunstiline ja positiivne pool,
kuulub aga ka näiteks kolm ööpäeva kestnud tõus mööda poolekilomeetrist püstloodis kaljuseina, magades sealsamas kalju küljes, rippudes kalavõrgust meisterdatud nn. võrkkiigedes. Nädal aega 7000 meetri kõrguses kehvade ilmastikuolude pärast lumevangis olles kehakaalust toidunappuse tõttu 17 kg kaotamine. Kena neiu puruks kukutud huule õmblemine ja hambaravi mitme tuhande meetri kõrgusel ning hukkunud, hukkunud, hukkunud… Teadmatusest, hulljulgusest, asjaolude õnnetust kokkusattumisest jne.
Ütlen ausalt, sellistes kohtades kippus tavamõistus tõrkuma seda kõike isegi ette kujutama, veel vähem tahtma läbi teha.
Lugu kuidas ümberkukkunud teekann päästis terve grupi Eesti alpinistide elu ehk ühe õnn on teis(t)e õnnetus nagu seda ikka elus ette tuleb või kuidas mõnikord võib õnnetus hoopis õnneks pöörata. Mägedes, enne tunde kestvale järjekordsele etapile minekut, oli Jaani grupil kombeks alati teed juua, et võimalikult palju sooja kehasse saada. Kahjuks ajas üks meeskonnaliige teekannu kohmakalt ümber ja kogu aeganõudvat teeveekeetmise protseduuri tuli otsast alata. Sel ajal möödus neist kamp Tšehhi mägironijaid, kellele veel rõõmsalt järele lehvitati. Tund planeeritust hiljem rajale asudes ja juba mõnda aega teel olnud, nägid nad kauguses paistmas õõvastavat vaatepilti – sama Tšehhi grupi poole veeres mürinal mäest alla tohutu lumelaviin, mille jõud enne eestlasteni jõudmist õnneks rauges…
Sellest laviini alla jäänud seltskonnast õnnestus leida üks ellujäänu, üks laip, ülejäänud jäid igaveseks oma ilusasse, valgesse, sädelevasse, külma hauda…
Tund luges.
Jah, see kõik kõlas veidi morbiidselt, pessimistlikult kuid nagu Jaan on öelnud – mägironija peaks iga mäe ees natuke hirmu tundma.
Võimalike õnnetuste põhjusena võib alpinismiinstruktor muu hulgas peeglisse vaadates tõdeda – võib-olla tegin vea sellega, et ei ajanud mägedest piisavalt hirmu nahavahele.
Usun, et selle loenguga sai valdavalt Oru kooli vanemate klasside noortest koosnev auditoorium alpinismist väga reaalse ja elulise ettekujutuse, mis aitab tulevikus selle tee valinutel võimalikke vigu vältida ehk kindla teadmise –
mägedes on ilus, aga ohtlik.
