Kolhoosiaastad tulid, olid, läksid…

Kokkuvõte kodulooalbumist “Kolhoos”. Sõna sekka ütlevad ka meie kandi selleaegsed (töö)tegijad…

 

1949. aastaks oli pea igas külas moodustatud oma kolhoos – “Uus-Keedika”, “Kopli”, “Võitleja” – hiljem “Kaheksas märts”, “Oru”, “Kungla”, “Auaste”, “Pärna nimeline” –  hilisem “Uus-Salajõe”, “Uus-Niiby” jne.

 

Inimeste soovimatust minna harjumuspäraselt talumajapidamiselt  üle uuele kolhoosikorrale kirjeldab hästi lõik kohalikus ajalehes “Läänlane” Vedra ja Veski küladest moodustatud “Jõe” kolhoosist 1950-tel kirjutatud artiklist :

“Kolhoosis on loomad veel ühistamata. Kolhoosi liikmed töötavad igaüks oma endisel põllul – külvavad seda, mida arvavad ja sel ajal, millal ise soovivad! Parteiorganisatsiooni ülesandel selle kolhoosi juurde praktilise abi andmiseks kinnitatud seltsimees täidab oma ülesannet vastutustundetult. Teda võib kolhoosis harva näha. ” (Alfred Lumeste raamatust “Orult Siberisse” )

***

Päev päeva kõrval tugevasti tööd tööd teinud inimene sai näiteks “Kalevipoja” kolhoosis aastapalgaks 36 rubla raha, 180 kg teravilja, 135 kg kartuleid ja 630 kg heinu…

Noored lahkusid kolhoosist, kolhoosnikud püüdsid tööst eemale jääda, et mujalt elatist otsida ja isiklikku abimajapidamist laiendada. See oli aga keeruline, sest põllu- ja karjamaad olid kolhoosi omandisse võetud…

***

Peale väikeste kolhooside ühinemist 1950-tel, jagunes meie piirkond “Kalevipoja” ja “J. Lauristini nimelise ” kolhoosi vahel.

Kolhoosis on kolm autot ja kaks traktorit.

Kartulivagusid lahti ajamas.

Sügiskünnil.

Kasutati ka lennumasinat…

***

Kolhoosi algusaastail lõigati rukist sellise heinaniidukist ümbertehtud töövahendiga. Niiduki kõrval kõndiv naisterahvas tõmbas rehaga rukkikõrred masina terade vahele. Paraja portsu kogunedes vajutas hobusemees pedaali ja vihutäis kõrsi kukkus põllule. Hobuse järel kõndivad naised sidusid viljavihud peotäie kõrtega kinni, sättisid hakkidesse, mis jäid põllule kuivama ja masindamist ootama.

Vilja masindamine põllul.

 

Hiljem tulid kasutusele meie mõistes tänapäevasemad kombainid, mis niitsid ja masindasid korraga.

***

Ühismajapidamiseks ehitati 1950-60-tel Linnamäele viljakuivati,

kanala,

autogaraaž koos remonttöökojaga,

pumbamaja töökoja õuele.

aiand.

Tööd alustas kolhoosi mesila.

***

Naiskolhoosnike õlgadele langes põhiline raskuspunkt kolhoositöös  – farmides ja välitöödel.

Enamus töid tehti käsitsi või hobusega.

Töökad lüpsjad ja talitajad toimetasid Salajõe,

Niibi, Soolu, Keedika, Jalukse, Oru, Mõisaküla, Auaste, Räägu ja Uugla lautades

Teadjad pajatavad:

“Kolhoosi algusaastatel tehti heina hobuniidumasinaga. Loorehaga tõmmati kuivanud hein hända (vaalu), pandi saadu, kuhja ja jäeti põllu äärele kuivama.

Ära viimiseks torgati lepaoksad kuhja alt läbi ja seoti hobuse taha.

Heina kaaluti, kuna algusaastail oli kõike vähe ja loomad said süüa normi järgi, ka lüps oli väike. Kaal toodi hobusega heinamaale. Lüpsti kolm korda päevas, käsitsi. Sajapealise karja peale oli viis lüpsjat. Sõnnik visati käsitsi sõnnikuhargiga välja.”

” Lauda kõrval oli suur põld, kus olid igal laudanaisel oma kaalikavaod. Sai seal lehmadele siis kolhoosi algusaastail kaalikaid kasvatatud ja ette antud, et midagi süüa oleks, sest kõike nappis…”

Lüpsilehma menüü aastal 1967.

Piimatsisterniga viidi piim lautadest koorejaama.

***

Sigu on kasvatatud Salajõel, Orul, Jalukses, Keedikas, Räägul, Uuglas.

Sigala elust:

“Tööpäev algas 8-st, siis läks öövalve koju. Kateldega tehti veed soojaks, keedeti valmis puder (jahu, natuke kartulit, jõusööta), mis ei tohtinud olla liiga vedel ega vähe keedetud – võttis põrsastel kõhu lahti. 300-kiloste ratastel söödakärudega lükati toit ette.

Algul tegid sigala talitajad lisaks päevatööle ise ka öövalveid, hiljem võeti selle jaoks eraldi inimene.

Talitajal oli ju vaja öövalves olles käia vahepeal kodus oma loomi talitamas. Hommikul vara lehm lüpsta, lapsed kooli saata, oma lehma piim puki peale viia ja siis jälle uuesti tööle minna. Piimanõud olid puki peal nummeratud, et segi ei läheks. Juhtus, et Keila maantee ääres piimapuki otsas õhtut ja perenaist ootav tühi piimanõu käis vahepeal kolhoosi meestega Padisel ära – sellega oli hea õlut transportida 😉 …

Öövalve pidi eriti jälgima emiste sigalat, vajadusel andma poegimise abi. Põrsastel olid soojenduslambid.

Vet. arst käis iga päev hoolealuseid jälgimas, vajadusel tuli väljakutse peale kohale. Müügiks valmis loomad viidi Haapsallu tapamajja. Algul oli töötajatel tunnitasu, pärast maksti toodangu pealt.”

“Sigala katlamaja köeti puudega, söögiks aurutati kartulit. Sigala lehk ei tulnud pestes ka maha – oli justkui nahka sööbinud…”

***

Kolhoosnike vahel oli organiseeritud sotsialistlik võistlus, eesrindlasi premeeriti, fotod pandi üles autahvlile.

Kohalikus ajalehes avaldati piirkonna kolhooside töötulemusi võrdlevaid tabeleid.

***

Kolhoosirahvas pidas koos  Magaskimäel vastlapäeva,

ja ühissööminguid 🙂 ,

käidi ekskursioonidel

ja austati pensionäre.

***

1967. aastal telliti Linnamäe piirkonnas järgmisi ajalehti (perede arv 420, “Töörahva Lippu telliti 312-s peres):

Ajakirjade tellimisel olid sellised valikud (“Nõukogude Naist” telliti 61-s peres):

***

Samal aastal kirjeldati kolhoosi ning aleviku inimeste heaolu kasvu ja arengut niimoodi:

***

Inimestele püüti selgeks teha:

“Kolhoosi ja kolhoosnike jõukus kasvab iga aastaga.

Iga uus tööpäev toob uusi töövõite veelgi õnnelikuma ja jõukama elu ehitamisel nõukogude külas.”

***

Lõpetan mitme aastakümneid kolhoosis töötanud, praegu meie jaoks kujuteldamatult rasket füüsilist tööd teinud naise tagasivaatava ja mõtliku kokkuvõttega:

“Raskustest aitas üle nooruse optimism, tore kollektiiv ja huumorimeel.”

***

Aegumatu tarkus.