Jaluksesse!

Rahvasuu räägib:

“See juhtus sadade aastate eest, kui raske orjuse eest kargas Jalukse maile ära üks orjast mees. Tuli teine, tuli kolmas – külas hakkas elu tekkima…

Kuna küla asus kõrgendikul keset soiseid maid ja mõisnik oma orje tõllas sõites kätte ei saanud – siia sai vaid jalgsi (jaluksi) tulla, hakati seda kanti kutsuma Jalgalaskjate külaks.

Maa-ameti ajaloolistelt kaartidelt leiab veel Jallukse

ja Jalakse kohanime, enne kui kujunes praegu kasutatav Jalukse.

 

***

Jalukse kooli lugu uurinud Leida Õunapuu diplomitööst on teinud märkmeid Helve Tuulemäe:

“Enne 1868. aastat Jalukse kandis koolimaja ei olnud ja lapsi õpetati laupäeviti taluperedes. Õpetajaks oli Aadu Peetsmann, kes koolitöö kõrvalt pidas ka möldri ja kohtukirjutaja ametit. Koolmeistri palgaks oli 10-15 vakka vilja.

Uugla mõisa maadel asunud Jalukse küla koolimaja valmis 1868. aastal ja pikka aega nimetatigi kooli Uugla Algkooliks.

Palgid koolimaja ehituseks saadi mõisast, katusõled vallast. Ehitus toimus valla kulul – hoones pidi ruumid saama ka vallakohus.

 

Lapsi käis koolis 10-15 ümber. Õpiti lugema, uuriti piiblit. Kirjutamine oli sunduslik ainult poeglastele, kuna tütarlastele oli see vabatahtlik. Päevas oli 2-3 tundi. Õpilastele anti karistuseks ka vitsahirmu.

1887. aastal oli tunniplaanis juba ka geograafia, laulmine, võimlemine, rehkendamine, eesti ja vene keel. Õppetöö toimus vene keeles, eesti keelt kasutati ainult usuõpetuse ja emakeele tundides.

Huvitava vahemärkusena on kirjas, et 1897/98 tegutses Jalukse koolis õpetajana Haapsalu Vene kooli haridusega Mihkel Hõlmling, kes hiljem asus elama Põhja-Ameerikasse, kus temast sai jõukas farmer.

1902/03 töötas Jalukses esimese kutselise õpetajana Johannes Albert – tubli koolimees, kes suundus hiljem õpetajaks Oru ministeeriumikooli ja valiti sealt Haapsalu linna Algkooli pedagoogiks.

1910 ühendati Jalukse ja Kiidika vallakoolid I-klassiliseks ministeeriumikooliks.  Seoses sellega pidi Jalukse koolist lahkuma pedagoogilise hariduseta Villem Luubert, kes suundus Seljaküla vallakooli, kus õpetajakutse ei olnud nõutav.

Ministeeriumikoolide rajamisega loodeti kinnistada venestamist, istutada vene keelt ja vaimu laiadesse rahvahulkadesse. Loodeti, et tulevikus uinutavad Eesti emad oma lapsi venekeelsete hällilauludega unele. Sellised lootused ei täitunud muidugi kunagi…

Õpilaste arv aina kasvas ja 1912. aastal alustati Jaluksesse uue koolimaja ehitamist. Vana koolimaja viidi Linnamäele – praegu on selles majas Pajude pere kodu.

1913. alustati õppetööd uues koolimajas.

Mäletatakse, et teerajad Jalukse kooli ümber olid alati nöörsirgeks kaevatud äärtega, hoov väga korras, lipumasti ümber lilled.

Koolimaja õuel oli võrkpalliplats, kuid mingil ajal oli lärmakas pallimäng koolimaja kõrval ära keelatud.

***

1914/15 õppis Jalukse koolis juba 33 õpilast.

1918. aastal hakkasid Eestisse saabunud Saksa okupatsioonivõimud tegema koolielus uusi ümberkorraldusi – saksa keele õpet nõuti juba esimesest klassist, vahetati välja koolijuhid ja  õpetajad, kes ei olnud just väga saksameelsed…

See aeg jäi aga üürikeseks.

***

Eesti vabariigi algusaastatel võeti vastu seadus, mille järgi on algkoolis õpe emakeelne ja ilma usuõpetuseta, koolikohustus alates seitsmendast kuni 16. eluaastani.

Õppeainete nimekiri oli juba päris pikk – kodulugu, käsitöö, matemaatika, looduslugu ühes tervishoiuga, maateadus, ajalugu, kodanikuteadus, emakeel, laulmine, võimlemine, võõrkeel.

1919/20 kooliaastal töötas Jalukse kool kolme klassi ja ühe õpetajaga, õpilasi oli 44.

1920. aasta sügisel muudeti Jalukse kool Oru vallanõukogu ettepanekul 4-klassiliseks.

1922/23 oli koolis õpilasi  juba 80! Koolijuhataja palk 8975 marka, õpetajal 4455 mk, millest maha arvatud 10% korteri, kütte ja valgustuse peale.

Sel õppeaastal asutati kooli juurde ka õpilasraamatukogu, mille toetuseks annetas Haridusministeerium 1000 marka.

Veel toetas ministeerium kasinamates oludes kasvavaid lapsi 19 840 margaga, mille eest osteti neile õpperaamatuid, jalanõusid ja riideid.

***

1924/25 õppeaasta kohta on ära märgitud, et 3. mail tähistatava üleriikliku karskuspüha puhul lubatakse koolis korraldada kahe tunni jooksul karskuskoosolekuid. Õpetajatele ja nende pereliikmetele hakatakse andma tasuta arstiabi. Ministeeriumi ringkirjaga kehtestati talviste eriti madalate välistemperatuuride puhul “külmapühade” pidamine.

1930-tel rajati kooli juurde taimeaed.

Uugla (Jalukse) Algkooli korraldatud juurvilja võistluskasvatusest osavõtja tunnistus:

 

Jalukse koolilapsed 1940-tel. Fotol väga huvitav kompositsiooniline lähenemine – pildilolijad juhendatud grupiti erinevatesse suundadesse vaatama.

***

1944. aasta suvel ja sügisel oli Jalukse koolimaja täis Võru ja Valgamaalt sõja eest pakku tulnud põgenikke.

***

1944/45 istutati kooli juurde 300 noort kuuske hekiks, koolimajale tehti kivikatus, uued põrandad, väravad ning kaev kaeti tsementkattega.”

***

Jalukse koolilapsed 1950-tel.

***

Jalukse Algkool suleti õpilaste vähesuse tõttu 1965. aastal.

Kooli ruumidesse tuli Kalevipoja kolhoosi kontor, ka küla seltsielu koondus koolimajja – peeti kohvi- ja tantsuõhtuid, näidati kino. Samas oli ka kolhoosi söökla, rahvast toodi lausa bussidega sööma.

Hiljem kolis kolhoosi kontor Linnamäele, maja jäi tühjaks.

1986 hävis koolihoone tules…

***

Kuna Jalukse kandis on ikka olnud aktiivseid tegutsejaid – Helve Tuulemäe, Maimu Laanberg, Jalukse poes üle paarikümne aasta töötanud Astrid Rääli  jpt. ei jäänud koolimaja hävimisega külaelu seisma.

Juba 1988. aasta augustis organiseeriti esimene Jalukse kooli õpilaste kokkutulek, kus osales 90 inimest.

 

1989. aasta kokkutulekul avati kooli mälestuskivi.

(foto aastast 1997)

1993. aasta külakokkutulekul oli osalejaid lausa 183!

Korraldatud on veel mitmeid kooli- ja külakokkutulekuid, jaanitulesid ja jõuluõhtuid.

 

 

Koguti raha ja taastati ühiste jõududega vana pritsikuur

Jalukse kaks palvemaja on erinevatel aegadel peale jumalasõna kuulutamise koha täitnud ka muid rolle.

 

Pärdi palvemaja

Aavaldi palvemajas (fotof kahjuks ei ole) oli  Jalukse n.ö. ametlik rahvamaja – toimusid kontserdid, isetegevusüritused, kino- ja tantsuõhtud.

Hiljem oli seal kolhoosi ehitusmaterjalide ladu.

***

Mäletatakse, et:

“Pritsikuur oli vanasti laupäeva ja pühapäeva õhtuti Jalukse noorte kooskäimise koht. Küla pillimehed mängisid ja sai jalga keerutada.”

“Talvel olid Klemeti, Aaviku, Kogri, Tolli, Althansu ja Tamme talus laupäeviti sulenoppimise talgud. Veel peeti külas sõnnikuveo ja rehepeksutalguid,

mille juurde käisid rikkalik söögilaud ja õlu, tants ja veesõda :).”

“Jalukses oli kaks palvemaja – teine teisel pool teed. Üks oli Aavaldi ja teine Pärdi palvemaja. Pärdi palvemajas oli nõuka-ajal raamatukogu, valimiste päeval tehti see kõrtsiks, siis mehed laulsid seal teeseldud vaimustusega Stalini laule .Ühes palvemajas olid valimised, teises palvemajas oli tähistamine.”

“Jalukse poest üle tee oli enne vana talumaja, kus elas Taagre Liisu. Liisu kasvatas kitsi ning maja olla olnud seestpoolt kitsenahkadega vooderdatud.”

***

Jalukse kauplus avati 1970. aastal. Müüjateks on olnud Renata Õunapuu, Hulda Iro, Astrid Rääli jt.

Ka kauplus on toiminud seltsielu keskusena – poe “kohvikuruumis” on peetud mitmeid ümbruskonna külade inimeste kokkusaamisi-kohviõhtuid, kus kuulati erinevaid ettekandeid, jutte reisidest, terviseteemadest jne.

Rahvusarhiivist võib leida foto 1990-test Jalukse poe välis-

 

ja sisevaatega.

Jalukse pood suleti 2016. aastal.

Ja olemegi tänapäevas tagasi.

 

Elades kaasa selle tegusa küla loole tahaks küsida:

“Kuidas edasi, Jalukse?”