Meenutuseks varasematest artiklitest, et juba enne 1917. aastat oli Linnamäe teeristi ehitatud ettevõtja Esserma poolt kauplusehoone, mille ta hiljem müüs kaupmees Eltsele – see haavapalkidest “Haavanoti” maja. Kui Elts sai kodanliku Eesti valitsuse ajal asundusest talumaad, kolis ta koos oma majaga Linnamäe teeristist ära ja praeguse kauplusehoone ehitamist alustas Herman Sheffers.
Ehituse kulud viisid Sheffersi majanduslikesse raskustesse, ta müüs maja Rudolf Schönbergile, kes ehituse lõpule viis ja ise äri avas.
Linnamäe kauplus ja koorejaam 1930-tel.
Ühed varasemad humoorikad mälestusekillud Schönbergist ja Linnamäe poest pärinevad Saksa ajast – esimese klassi poiss Ilmar saaadeti vanemate koolivendade poolt poodi, et ta sealt kahe penni eest nööpnõelapea seemneid ostaks 🙂 . Schönberg jagas lapse hanitamise kohe ära ja vastas tõsise näoga, et müüks küll, aga need seemned on kahjuks otsa saanud 🙂 .
Veel üks pajatus räägib, kuidas üks külamees tahtnud rattakummi osta, aga Schönberg pannud kummile sellise hinna, et too kohkunud ära. Kaupmees öelnud selle peale – aga selle raha eest saad sa ratta pealekauba 🙂 .
Siis moodustasid poe pisike müügisaal ja selle juurde kuulunud laoruum ainult väikese osa hoone põhiotstarbest – valdavalt olid esimese ja teise korruse ruumid korteriteks välja üüritud. Seal on elanud Linnamäel tuntud fotograaf Armand Eller prouaga, Petrovi pere, hiljem ka poes töötanud müüjad – Erna Sillajõe, Aili Laurand.
1944. aastast töötab Linnamäel riiklik kauplus.
1945. aasta paiku tuli poodi müüjaks Alviine Hänni, enne olla seal töötanud Juuli Saretski.
Üks Linnamäe elanik, tol ajal 4-5 aastane plikatirts meenutab, et siis kutsuti Linnamäe kauplust Saretski poeks. Pood oli pisike ja müüjanna oli lapsele alati kommi andnud. Sellised soojad meenutused siis…
Linnamäe pood 1960-tel, enne ümber ehitamist.
1960-te Linnamäe poes külmikuid ei olnud, ka meie jaoks nii elementaarseid kilekotte ei olnud. Kuna heeringat sai ainult suurest tünnist osta, mässiti kala mitmekordse paberi sisse, et soolvesi läbi ei tilguks… Heeringatünn oli laoruumis ja müüja lippas iga kalaostusoovi taharuumi täitma.
Millega kaubeldi? Toidukaubast võis leida leiba-saia, võid, heeringat, soola, suhkrut, jahu. Leib-sai toodi hobusega Taeblast. Võikang oli 25 kilone, sealt siis lõigati soovitud suurusega tükke. Povidlot müüdi kaalukaubana 10kg-st plekknõust. Napsudest kaubeldi viina, veini, nalivka ja õllega.
Tööstuskaubast pakuti ihupesu, sokke, voodipesu, käterätte, lipse!, pluuse, kummikuid-kalosse, naelu, ukselukke, ämbreid.
Poekaal oli osuti ja kaaluvihtidega, arvepidamine käis nuppudega arvelaual…
Pood oli avatud kella 8-st, pühapäeval, mäletamist mööda mingil ajal vist ka laupäeval, suletud.
Poe naised olid rahvamaja pidudel ja muidugi ka pargis jaaniõhtul oma müügiletiga platsis.
Kalaautoga sõideti ka küladesse – helistati ette, et auto tulemas ja nii kogunesid külanaised väljakujunenud kohtadesse kala ostma.
Poemüüjad Erna Sillajõe, Aili Laurand, Malle Kaasen.
Erna Sillajõe hoidis poe taguse aia väga korras ja lillerohkena, seda imetlesid möödasõitjadki. Hiljem muutus sama kauniks töökoja tiigi ümbrus, kui Erna sinna dispetšerina tööle läks.
Töökitlid õmmeldi ise.
1963 tehti kaupluses kapitaalremont.
1970-tel nägi pood välja juba nii:
Müüjannadeks Aili Nõupuu ja Aino Roos, kaubavalik juba natuke rikkalikum:
Leib maksis 16 kopikat, sai 22 kopikat, pekiga vorst 3 rubla 82 kop. kilo, ühiku kangemat kraami sai kätte 3.12 eest…
1980-tel, talongiajal oli müüüjaks Karenina.
Sel ajal oli poes pensionäride järjekord, noorte emade järjekord ja üldjärjekord. Kaupa ei jätkunud, tuli ette ostjatevahelisi tülisid, kes mida ja kui palju osta võib…
1990-tel, kui Linnamäe pood oli põhjalikumal ümberehitamisel, töötas kokku tõmmatud sortimendiga kauplus isegi vanas vallamajas…
Mine osta tänase kuuma päeva puhul Linnamäe poest üks jäätis ja vaata seda poodi nüüd – 11. augustil 2017…
Poes käidud nagu nipsti 🙂