Hiline keskhommik Seljakülas.
Ilm on kui kuld, taevas ei paista pilvetupsugi olevat.
Seljaküla laululinnud on juba varakult viisiveeretamise ette võtnud.
Tasapidi kogunevad pühapäevahommikuselt puhanud ja rõõmsad inimesed. Uudistavad külaseltsi rajatud imekena uhiuut suitsusauna, selle seintel olevat kohaliku andeka mehe Lembit Allmere kunsti ja käsitöö väljapanekut.
Hiline ärkaja või muidu maiasmokk saab keha kinnitada kohalike perenaiste valmistatud hõrgutistega.
Siit-sealt on kuulda äratundmisrõõmu stiilis “Ohoo, pole ammu näinud!” ja muidu mõnusat suminat ning jutuvada.
Koguti annetusi Oru kultuurisaali lavakardinate soetamiseks ning sai lüüa esimesed templid kontsertide päeva külastusmängu passi.
Siis võttis sõna päeva juht Varje ja muusikaline retk mööda Oru kandi külasid võis alata.
Rahvamuusikahuvilisi oli selleks ajaks Seljakülla kogunenud nii sadakond.
17-aastane Mona Pihlakas võlus tõelise pühendumuse ja hasardiga karmoškast välja lugusid krokodill Genast klassikalise muusika töötluseni.
Talharpa duo jagas kuulajatele ohtralt teadmisi Vormsi pulmatraditsioonidest, musitseeriti hobusesaba jõhvidest valmistatud keeltega hiiu kanneldel ning kuulda sai rahvalikke laule mõnusas vormsirootsi murrakus. Vormsilaste muusikalembust kirjeldab hästi vana ütelus, et õige mees peab peale maja ehitamise oskama valmis meisterdada kindlasti ka vähemalt ühe pilli.
Põhjalikult tutvustati ka omapäraseid ja efektseid rahvarõivaid.
Juba oligi aeg esimese kontserdi otsad kokku tõmmata.
Aitäh, Seljaküla, koduse ja sooja vastuvõtu eest!
Edasi järgmisse kontserdipaika, Keedikasse.
