Sel nädalal saabus LASi majja taaskord killukest kodukoha ajalugu kajastav teos. Põnevaid asju juhtub – alles see oli, kui koduloohuvilised said Enn Allpere uhiuuest, koguni Ammeerika mandrilt Linnamäele saadetud mälestusteraamatust (loe SIIT) lugeda infot Vedra küla ja Kooli talu kohta…
Tänutäheks koostöö eest (teoses kasutati meie kodulooarhiivist pärit fotot) saatis raamatu toimetaja Mari Karlson Linnamäele Hanno Talvingu koostatud kogumiku “Eesti kõrtsid”, kus foto- ja infomaterjali ka meie piirkonna – Linnamäe ja Vedra kõrtsihoonetest.
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving on oma töös ja uurimustes keskendunud eelkõige Eesti maa-arhitektuurile ja on samas sarjas välja andnud veel teisigi põnevaid raamatuid: “Eesti koolimajad”, “Eesti vallamajad” ja ” Eesti tuulikud”.
Saatesõnast: “Raamatus leiavad käsitlemist eelkõige Eesti maakõrtsid. Linnades oli kõrtse oluliselt vähem ning tihti paiknesid need juhuslikes hoonetes, seevastu maal ehitati kõrtsi tarvis enamasti eraldi hoone. Muide, sageli oli kõrtsil kaks talli, eraldi sakste ja lihtrahva hobustele.
Kõrtside arengus ja arvukuses olid märgiliseks 1760. aastad, mil Balti mõisnikud said õiguse piiramatult viina toota ja müüa, avanes põhjatu Venemaa turg. Viinast saadud rikkuse abil ehitati uhkeid mõisakomplekse, aga ka kõrtsihooneid. Kõrtse kerkis kõikjale, kus liikus inimesi.
Mõisale oli kõrts äärmiselt suureks sissetulekuallikaks. Igal mõisal oli vähemalt paar-kolm kõrtsi, mida rentisid enamasti eesti soost hakkajamad talupojad. Kõrtsmikud said oma lastele tavapärasest paremat haridust võimaldada.
Maakõrtside peamiseks ülesandeks oli alkoholi müük kohalikule rahvale ning söögi ja peavarju pakkumine teekäijatele.
Suur oli ka ühiskondlik roll – kõrtsid olid maainimestele esimeste seltsimajade eest ja oluliseks kohtumispaigaks: siin kuuldi uudiseid, arutati maailma asju, sõlmiti tehinguid, palgati sulaseid-teenijaid. Kõrtsides avati esimesed maarahva kauplused.
Nii ka Linnamäel.
Et huviline saaks parema pildi, kus Linnamäe kõrts Haapsalu-Keila maantee ääres täpsemalt paiknes, veel üks selgitav foto (paremal praegune Linnamäe kauplus):
Kõrts täitis omal ajal ka postijaama ülesandeid, lisaks peeti siin laatasid, piduõhtuid ja kontserte, suured tallialused sobisid näitemängude etendamiseks.
Paraku kaasnes kõrtsidega ka elu tumedam pool. Tolleaegne ajakirjandus kubiseb teadetest alkoholi liigtarbimise tagajärjel toime pandud kaklustest, röövimistest ja tapmistest. Seetõttu on mõistetav, et 19. sajandil tekkinud karskusliikumise üheks eesmärgiks oli kõrtside sulgemine. On teada paar juhust, kus kogukond kuulutas kõrtsile boikoti!
Enamikule kõrtsidele sai saatuslikuks riigi viinamonopoli kehtestamine 1. juulil 1900. Kõrtsid kaotasid oma peamise tuluallika ja arvestatav hulk neist sulges oma uksed.”
Raamatu saatesõnas kirjutatakse, et endiste kõrtsihoonete käsi ei ole kuigi hästi käinud ja lõviosa neist on erinevatel põhjustel hävinenud, paljudest neist paraku alles vaid fotod.
Rohkem kui kahest tuhandest Eesti kõrtsist on säilinud vaid sadakond hoonet, nende seas ka elamuna kasutuses olev Vedra vana kõrtsimaja, mis tänase päevani Linnamäe-Riguldi tee ääres teadliku ja tähelepaneliku vaataja silma rõõmustab.
Hanno Talvingu “Eesti kõrtsid” on Oru Haruraamatukogus saadaval alates uue aasta algusest.