Oru kooli kokkutuleku lähenedes tuli mõte taaskord jagada meie vanema põlvkonna vilistlaste mälestusi selle üle saja aasta kohalike ja lähema ümbruskonna lastele teiseks koduks olnud majaga seotud inimestest, juhtumistest ja suhtumistest, muredest ja rõõmudest …
Meenutavad aastatel 1929-1965 Oru koolis käinud vilistlased.
***
„ Kooli direktor oli siis Spuhl. Poisid panid talle knopkasid tooli peale, kus ta hommikul istus. Muist pandi sellepärast ikka nurka ka…
Muidu ikka austati õpetajaid. Ükskõik milline õpetaja klassi läks, kõik olid kohe mürinal püsti.”
***
Olin 8- aastane kui kooli läksin, siis oli ka vanemaid lapsi esimeses klassis. Esimene ja kolmas olid koos. Käisin Rannakülast jala kooli. Ega siis teid niimoodi lahti lükatud. Tüdrukutel olid tripihoidjad ja villased üle põlve sukad (pikki pükse tüdrukud siis ei kandnud) Lumi oli nii sügav, et kintsud olid külmast täitsa punased. Palitu ja rätik peas – nii me läbi hangede kooli sumpasime.“
***
“ Meie ajal oli jalgsi kaugelt kooli käimine tavaline. Kui vähegi ilma oli, käisid külade lapsed ikka iga päev kodus. See aga tegi koolipäeva pikaks ja väsitavaks. Mina elasin Linnamäe meiereis ning rääkisin sõbrannale, et lähen koolist koju, siis mängin ja teen veel seda ja seda. Aga minu sõbranna käis Vedrast jala kooli ja ütles, et kui tema koolist koju jõuab, oli ta nii väsinud, et ei jaksa enam midagi teha.“
***
„ Minu kooliajal oli üks õpilane Kalle, kes kuidagi jala käia ei tahtnud.
Kord oli meil klassiga jalgsimatk Hallimäele ja seal külastasime ka üht väga ilusasti korda tehtud talu. Kui me sealt õuest välja tulime, oli Kalle kuhugi kadunud. Ta ei hakanud ometi jalgsi Linnamäele tagasi astuma, ta oli nagunii juba ühe otsa kõndinud – tema hääletas tee ääres!“
***
„Koolikellaks oli meil selline suur kelluke, mida helistati tunni algul ja lõpul“ (on siiani Oru uues koolis alles)
***
„Õpetajate autoriteet oli suur. Vana Söödorit kartsime ikka jubedalt!“
„Direktor Söödor ei sallinud seda, kui poistel olid pikemad juuksed kasvatatud“
***
“Kui tuli valimiste aeg, siis olid meil kavas igasugused etteasted. Mäletan, et sõitsime hobustega Salajõele. Mingi agitaator siis rääkis rahvale ja meie esinesime.
Mul on meeles see, et kui tagasi sõitsime (oli talvine aeg), siis kuu paistis, tähed särasid ja meie laulsime ree peal istudes isamaalisi laule. See oli nii tore! Ka ekskursioonidel lauldi. Käisime lõpuekskursioonil Lõuna-Eestis. Ja kuidas see siis välja nägi! Lahtine veoauto, kased peal, pingid auto kastis – nii me seal istusime! Siis ei olnud ju asfaltteed, kõik tolmas mis jube, aga ikka oli tore! Ööbisime vist koolimajades.“
***
„Vastlapäeva tähistati nii, et kellel olid hobused kodus, tuldi hobustega hommikul Linnamäele, löödi terve kool regede peale ja vastlasõit läks kuljuste kõlinal lahti!“
***
„Mäletan, et mul oli valge-sinisetriibuline koolivormipluus, tumesinine seelik käis nööpidega seeliku külge kinni, must põll oli ka veel. Pidulikel puhkudel tegime tennised kriidiga ilusaks valgeks.
Kooliteenija oli siis Villiko Alma – küttis koos mehega koolimaja ahjusid, keetis meile teed, tegi internaadilastele süüa.“
***
„Kui mina koolis käisin, pidi oma võileib kaasas olema, koolis anti vaid kuuma teed. Leiva vahel oli moosi või mõnikord isegi võid, mis ei olnud aga väga tavapärane, sest kui talus võid tehti, siis põhiliselt müüdi see ikka maha, et raha saaada.“
***
„ Teatud külmakraadidega ei pidanud kooli minema. Jõulupeod olid meil küll iga-aastased. See nägi välja nii, et kirikuõpetaja pidas pika jutluse maha, koolilapsed esinesid, pärast tuli vitsaga jõuluvana. Mõni tegi nalja ja laulis talle laulu – „Jõuluvana tore mees, tal on takust habe ees, käib aga perest peresse ja ajab … keresse“
***
„ Õpetaja Helga Mällo oli väga sõbralik ja lahke inimene. Tuli meile, kaugelt tulnud lastele hommikul riietehoidu vastu – aitas riidest lahti võtta. Kui keegi haige oli olnud, siis kallistas ja küsis kas sa nüüd said ikka terveks. Ükskord sügisel, kui Helga oli haigeks jäänud, olime väga mures. Läksime talle külla, võtsime pudeli limonaadi ja paki küpsist kaasa. Eestuba oli väikseid saapakesi täis.
Helga hakkas nutma…“
***
„Mina käisin vanema vennaga koolis kaasas, kui ma polnud veel kooliealine. Suuremad lapsed tahtsid, et ma nende vahele istuksin. Mina olin veel solvunud, et mulle tunnistust ei antud. Käisin Helgaga (Mällo) rääkimas ja siis ta kirjutas ise mulle selle tunnistuse. See on praegugi alles – läikiva paberi peal, sinised triibud peale tõmmatud.“
***
„Kooli direktorile pidi ütlema „härra“, aga siis tulid Vene valitsuse ajal „seltsimehed“, ei tohtinud ütelda „härra“. Minu ajal oli ikka härra Spuhl ja proua Õngu (Eliise Oengo).
Õpetati matemaatikat, emakeelt, viiendas klassis tuli saksa keel. Võimlemine ja jooksmine meeldisid mulle kõige rohkem. Taebla kool tuli igal aastal Orule võistlema – peeti jooksuvõistlusi, tehti teatejooksu ja pallimänge. Oru ikka võitis! Mind valiti jooksma, olin kiire jooksja. Võistlusi peeti vanal staadionil.
Koolis oli palju lapsi – esimeses klassis oli meid 1929. aastal 31 last.“
***
„Kui olin kolmandas klassis, tehti koolis mandoliiniorkester. Meid oli alguses neli – Männik Ilme, Mustkivi Salme, Kelviste Urve ja mina. Ema lasi veel Tallinnast mandoliini tuua…
Mulle kohe meeldis mängida, niiväga tahtsin! Terve päeva harjutasin seda ühte lugu, sest muud ma veel ei osanud. Õpetaja Helga kirjutas ise noote, mitmesuguseid popurriisid.“
***
„Minu isa oli teetööline, käis Kirimäe saares jalgsi tööl. Tegi kodus süüa, hommikul saatis meid kooli ka. Ema oli laudas tööl – siis lüpsti lehmi kolm korda päevas.
Venna kõrval õppisin kõik koolitükid ära, keegi ei ole pidanud mind õpetama…
Koolipäevad olid pikad – vahest sain alles kell kuus koju.“
***
„Suviti käidi kooli aias tööl – igaühel olid oma päevad ja ajad. Mina käisin siis ka kui minu aeg ei olnud… 🙂 .
Kooliaias kasvatati juurekraami internaadi lastele söögiks. Tee ääres oli kena väikese tiigiga iluaed, selle eest hoolitsesime ka“
***
„ Spordi tegemine oli mul kooli ajal null! Siis olid ju need hobused ja kitsed, aga me – tüdrukud, olime ju lühikesed kõik! Vahest harva suutsin kitsele totsti peale hüpata 🙂 .“
***
„Meie võtsime ikka käed taskust, kui õpetaja alevi peal vastu tuli – viisakus oli au sees. Õpetaja Vilma Lobja kutsus meid oma koju, õpetajate majja teed jooma, kui tal sünnipäev oli.“
***
„ Mäletan, kuidas 1950-tel õpetati lapsi telefoniga helistama. Pool klassi oli kooli kantseleis, teine pool viidi sidesse. Koolis oli puust telefon seina peal.“
„Vahel käisime Räägu Hooldekodus vanadele esinemas. Seal oli päris tore käia, sest meile anti seal ikka midagi head süüa ka 🙂 “.
***
Õpetaja Helga käis juba raskelt haigena viimase võimaluseni orkestriproovis. Mängisime puhkpilliorkestris koos esimest ja teist alti. Orkestris oli Ivaski Volli, Mällo Volli, meid oli üsna palju – kümmekond vist. Käisime ka surnuaiapühadel mängimas – Leedikülast Sutleppa ja sealt edasi Roosleppa. Vedras mängisime ka. Terve päev mängisime 🙂 .
Ka täiskasvanueas oli meil orkester. Salme mängis bassi – ühel esinemisel läks keel piraki katki. Teised mõtlesid, et pidigi nii olema 🙂 “
***
„Suurel vahetunnil aeti klassist välja võimlema, mina pidin ette näitama – Ester Aasa oli siis kehalise õpetaja. Mõnda aega see kestis, aga siis lõpetati ära, kuna poisid hakkasid vastu.
***
Koolis süüa ei antud, oma võileib pidi kaasas olema – seegi virutati vahest ära 🙂 .“
***
„Mäletan, et Linda Kliss oli pioneerijuht ja et Paaliste, Eljal oli imeilus käekiri.“
„Kerm, Edmund oli kange meisterdaja-poiss, raadio jupid-juhtmed ja muu selline träni oli tal kogu aeg koolis kaasas 🙂 .“
***
„Kui Jaan koolis käis (1946-1952) käis Uuglast Linnamäele kooli 42 last!!!“
***
„Oru kooli kuusehekk oli nii hästi pügatud ja tihe, et seal peal võis lausa kõndida!
Hekk istutati vist 1930-tel“
***
Kui oled jutujärjega juba siiamaale jõudnud ja paar suutäit muiata saanud ehk paned Oru kooli vilistlasena ka ise mõne muheda loo või tähelepaneku kooliajast kirja ja saadad eve@las.ee, et seda meenutusterida ka hilisema aja “legendidega” 🙂 täiendada.
Igaühel meist on mõni humoorikas seik, südamlik juhtum või lihtsalt tore mälestus neist aastaist meeles.
Nii hull see aeg nüüd ka ei olnud… 😉 – eemalt ja ajadistantsilt päris tore vaadata 🙂 .
Vanema põlvkonna vilistlaste poolt on miski ettekujutus tolleaegsest kooliajast nüüd silme ees,
jätaks ka järgmistest aastakäikudest ja lendudest mõne märgi maha 🙂
Võid ka helistada 5667 9002 , kui ise väga kirjamees ei ole, paneme loo kribinal-krabinal kirja ja ongi olemas! 🙂
NB! Oodatud on ka teiste meie kandi külakoolidega seotud lood!
Tule räägi oma lugu juba sel laupäeval, 13. oktoobril Oru vanas koolimajas!
Kokku saamiseni! 🙂