Tõenäoliselt on kõigil olnud aastaid, mil jõulude ja aastavahetuse paiku toimub pidusid ja koosviibimisi ridamisi nii, et üks algab ja teine lõpeb – ei ole hool ega hoobil vahet nagu vanaema oleks öelnud 🙂 .
Mõnikord tuleb ette, et on vaja kahes kohas korraga olla , mis oli veidi keerulisem, aga teostatav 🙂 .
Koolipeod,
ja lasteaia peod,
peod koduses ringis,
töökaaslaste
ja koduküla rahvaga…
***
Tore on vaadata rõõmsaid, sätitud, elevil tuttavaid,
noori ja vanu
tantsu löömas,
elavalt diskuteerimas ja suhtlemas,
kerget einet ja rüübet võtmas,
pilli mängimas,
laulmas,
saalitäiele rahvale näitemängu esitamas,
viktoriini läbi viimas,
lihtsalt omadega koos olemist nautimas.
***
Ja siis kui vana-aasta ärasaatmise peol kell juba kesköötundi lööb, ilmuvad välja sootuks põnevad tegelased…
(vähemalt Oru rahvamajas juhtus nii 🙂 )
***
Alati on neil pidudel seal kusagil nähtaval või vähem nähtaval kohal mõned niiditõmbajad, kes on kursis ürituse korraldamise tuhande pisiasjaga, millest ükski ei tohiks kahe silma vahele jääda, et kohale tulnuile näiks kõik lihtne, sujuv, suurepärane, ilus, tore, lõbus ja meeldejääv 🙂 !
Märkame ja mäletame hulgale inimestele rõõmu loomise, kokku kutsumise ja organiseerimise eest meie sädeinimesi ja eestvedajaid
läbi aegade – kes olid, on praegu ja edaspidigi…
Aga tegelikult on nii, et peole annavad tõelise näo ja lõpliku “vurfi” ikka need, kes kohale tulevad!!! 🙂 .
Ise ilutegijad 🙂 !
***
Ja kui kogu see trill ja trall ükskord läbi saab, on hea võtta vaikne hetk või koguni mitu 🙂 enda jaoks, et teha mõtlik kokkuvõte möödunud aastast…
Suunurgad ülespidi muheledes meenutada mõnd kohe lõppeva aasta ahhetamapanevalt rõõmsat üllatus-emotsiooni, rahulolutunnet kauaoodatud soovi täitumisest, meeldejäävat üritust või kokkusaamist, inspireerivat vestlust uue põneva tuttavaga…
Ja siis veidi tõsinedes analüüsida, mida kasulikku edaspidiseks on õppida paarist sel aastal täitsa ise kokku keeratud apsakast 🙂 või samas mine tea, mille jaoks needki head olid… 🙂 .
Mõttes lehvitada mõnele inimesele , keda Su elus enam mingil põhjusel ei ole… ja vaadata endasse – kuidas tahan algaval aastal edasi minna, mis on see, mis mulle rõõmu teeb, paneb silma särama ja südame põksuma. Võib-olla peaks midagi naaaaaa-tukenegi muutma (äkki see ei olegi nii raske?) ja selleks välja mõtlema esimesed reaalsed ning teostatavad sammud…
Selline see aasta vahetumise aeg kord on – mõtted liiguvad väheke tagasi ja rohkem ikka lootusrikkalt edasi 🙂 .
Nakatavat naeru ja säravaid silmi veel viimastel selle aasta koosviibimistel ning asjalikke ja edasiviivaid toimetusi uueks aastaks!
***