Üle 80 aasta tagasi Kõigevägevam veel lume ja külmakraadidega ei koonerdanud – nii ühte kui teist jätkus ohtralt igasse aastasse, igasse talve…
ÜHES VÄIKESES EESTI KÜLAS.
Aegu tagasi, jõululaupäeva lõuna paiku.
Lapsed võtavad napilt kestvast päevavalgusest viimast – hädasti on vaja enne pimeduse saabumist veel mõni memm valmis meisterdada või naabrilastega vahva lumesõda maha pidada, et siis higiste selgade, tilkuvate ninade ja õhetavate põskedega, niiskete ja lumekrubinaid täis karupükste, mütside ning labakutega padinal tuppa sooja joosta.
Ruttu-ruttu riided ahju peale kuivama ja juba kolisevad köögis potikaaned – õues rassimisega on väikesed kõhud päris tühjaks läinud 🙂 .
***
Sel salapärasel ajal ilmuvad tihtilugu ei tea kust akna taha pisikesed üllatused ning toanurgas kaunistatakse värvilises läikpaberis kommide, punapõsksete õunte ja keeruküünaldega igahaljas metsailudus…
***
Kisub pimedaks.
Mõned kuusetoojad on õige hiljapeale jäänud. Hea, et kerves hämaras metsas kaotsi ei läinud ja väikesel laternakandjal ikka näpu otsas alles on.
Eks oli ka väheke kõhe kuuvalgel kirikuaia juurest mööda minna, kui kellegi lumes krudisevad sammud tasahilju lähenesid…kitsed!
Kogu lugu saab kindlasti emale-isale suure õhinaga ära räägitud!!!
***
Vaikus ja rahu. Pühakoda on jõuluõhtuseks teenistuseks valmis.
Mõni noor kuuseke ühes ja teises nurgas rohelust lisamas, siin ja seal on süüdatud küünlad valgustamaks nii ruumi kui õigepea saabuvate kirikuliste kaugeimaidki hingesoppe…
***
Esimesed pered alustasid juba sõitu kiriku poole!
Üll parimad villased palitud ja lambanahksed kasukad, soojad mütsid ja ruudulised suurrätid. Töökad sõrmed rõõmsavärviliste omakootud (südame)soojade labakute sees peidus. (Kes koob, see teab 😉 )
Põlvedele sätitud kauneimad hoole ja armastuse ning tundliku ilumeelega kirjatud saanitekid.
Nõõ-nõõ!!! Traavi-traavi!!!
Siit-sealt kostab naeru ja kilkeid – eks olnud kirikuskäik ühtlasi ka seltsielu rikastav sündmus 🙂 .
Hobused auravad…
Õhtuvaikuses helisevad kuljused…
***
Koduteel…
Ilus oli.
Ikka ja jälle meenub jutuajamine kirikus kohatud kauge sugulasega, kellest juba ammu midagi kuulda pole olnud ning jutluses liigutavat äratundmisrõõmu tekitanud mõttearendused…
***
Kõik on valmis.
Pereema võib istuda.
Kambrinurgad on põhjalikult puhtaks kraamitud, kuuseke ehitud – täht ladvas siramas ja küünladki süüdatud.
Õhus on veel tunda piparkookide küpsetamise hõrku hõngu…
Loomad on talitatud. Pühade puhul sai neilegi kui kallitele pereliikmetele paremat ninaesist pakutud.
Saunas käidud ja perele parimad pühapäevariided selga otsitud.
Kõik, ka kass 🙂 , on ootusärevil…
***
On ju teada, et mööda küla on liikvel punakuubedega habemikud – kes jalgsi, kes reega, kes koguni jalgrattaga 🙂 ja perest peresse käies ning rõõmsaid jõulupühi soovides häädele lastele toreda salmi või laulu eest kingitusi jagavad…
***
Ja siis – KOPUTUS!!!
Ta tuli!!!! 🙂
Priske kott seljas, paras kobe malakas sammu toetamas, pehme oksake vöö vahel 😉 .
“Ho-hoo-hoo, tere-tere, kas siiiiin peres häid lapsi kaaaaa on??”
Jõulumehel on isaga ühtemoodi saapad ja habe on nii pehme, nii pehme – märkab ja tunneb jõuluvana põlvel istuv pisike lapsemaim…
***
Kes lugemisega siiamaani jõudis 🙂 , saab kohe teada, et need armsalt kodused, ääretult detailirohked pildid joonistas 1933. aastal Oru kooli 5. klassis õppides meie oma kunstnik, praegu 97-aastane Marta Mets. Võin salamisi öelda, et see ei ole veel kõik 🙂 – toredaid tolleaegset elu-olu edasi andvaid joonistusi saame õigepea veelgi näha…
Mis seal ikka!
meile kõigile 🙂 !
***