Haapsalu kunstikooli kolm täiskasvanud joonistajat seadsid Linnamäele LASi majja üles näituse õpetaja Aide Leit – Lepmetsa juhendamisel valminud töödest (2021-2022).
Nagu ikka LASi maja näituste puhul, on mõned kunstnikud Oru kandi küladest – Leelo Paju on põline linnamäelane ning Liina Viiretil armas metsakodu Saunjas. Autoritest täpsemalt allpool.
Olgu kohe mainitud, et Leelo töödel on väga eriline ja otsene side LASi maja ehk Oru vana koolimajaga. Portreteeritud on Oru koolis käinud ja samas majas elanud lähedasi inimesi. Kui nüüd veidi ajas tagasi rännata, siis kes oleks osanud toona arvata, et üks andekas järeltulija kunagi sedavõrd kaunil moel mälestusi taaselustada oskab…
Maja on avatud E-R 8-14. Hilisema külastussoovi korral lepi aeg kokku tel: 5667-9002
Kui satud Linnamäe kanti E-R 11-13 saad peale näituse vaatamist Wana kooli kohvikus ka sooja lõunasööki ning tassikest kohvi nautida.
Tule vaata ise järele – näitus on nägemist väärt!
AUTORID ENDAST
Leelo Paju
Kunstiga tegelemise taas-avastamine peale pikka vahepausi õpetaja Aide Leit Lepmetsa juhendamisel on olnud ääretult inspireeriv kogemus, mida jagan näitusel rõõmuga.
Kunstiga tegin tutvust juba lapsepõlves, kui ema-isa viisid meid õega Tallinnas erinevatele kunstinäitustele, muuseumidesse jm.
Kodus inspireeris mind isa oma joonistamisoskusega, mida rakendas erinevate metallitööde juures, tehes imelisi vasest nõusid, seinapilte, peegliraame jm
Tallinna 32.Keskkoolis käisin 1.-9.klassini kooli kunstiringis, kuid lisaks kunstile meeldis mulle väga ka erinevate spordialadega tegeleda. Keskkooli ajal tuli otsustada, kas kunst või sport: võitis sport ja kunst jäi pikaks ajaks tahaplaanile.
Nüüd, üle 40-ne aasta hiljem tekkis (tänu vabale ajale) võimalus oma kooliaegse hobiga tegelema hakata ning septembris 2020 võtsin taas kätte paberi ja pliiatsi ning alustasin õpinguid Haapsalu Kunstikoolis täiskasvanute joonistajate grupis. Kunstikooli täiskasvanute grupiga liitumine on andnud tohutult mõnusa vaba aja veetmise võimaluse ja igapäevaelu pingetele vajaliku tasakaalu.
Käesoleva näituse natüürmordid on õpetaja poolt antud ülesannete tulemused, portreepildid on pühendatud minu varalahkunud emale ja isale. On imeline kogemus joonistada oma lähedasi – see on justkui uuesti kohtumine oma vanematega lapsepõlvest ….
Liina Viiret
Mõeldes oma selle näituse töödest tekib küsimus, kas pildil on lugu või lool on pilt? On koolitunnipildid, mis tunduvadki alguses lihtsalt armsa õpetaja Aide välja pakutud ja meie, õppijate, tänulikult vastu võetud „trennipildid“. Aga neil on oma lood ja neid on toredalt palju. Need on meeleolukad ühised plaanimised ja rihtimised, otsimised ja leidmised, valikud ja otsused, minnalaskmised ja mõtisklused, rõõmud ja leppimised, sarnaselt ja nii erinevalt… ikka üheskoos.
Ja siis on need pildid, mis tulevad, sest neil on vaja tulla. Aega ja kohta otsides ning seda leides. On need siis armsad inimesed, kelle nägu on nii armas, et see ongi kõige ilusam tunne… esimene, mis valikusse jääb, kui pliiatsi haarad. Või on need välgatused kaugelt ja lähedalt, mis lihtsalt kohale kumavad oma värvides ja kujudes andes vormi tundele ja mõttele. Lihtsalt pilt või lihtsalt lugu… ikka üheskoos.
Oma osa joonistamisvabadusse ja lugude sündimisse viimase kahe aasta jooksul annab kontakt loodusega. Meie pere metsakodu Saunja külas on andud aega ja rahu leidmaks elus olulist, märkamaks rütme ja kordumatuid kombinatsioone, värve ja mustreid. Ühine aeg lähedastega võimendab kõike olulist, mis on jõudnud paberitele.
Kadi Klopman
Minu joonistamistee sai alguse tänu kunstnikust tädile Endla Tuutmaale, kellega hakkasin rohkem suhtlema täiskasvanueas. Ta on sündinud Läänemaal Liivi külas, õppis Tartus metalli eriala ja hiljem töötas Saaremaal Kuressaare peakunstnikuna. Ta oli väga elav ja rõõmsameelne naisterahvas, ta oli loov ja andekas. Ta maalis väga palju merepilte, ka mul on kodus üsna mitu maali seinal. Kahjuks tema elutee lõppes traagiliselt, aga see juhtum suunas mind ennast kunstiga rohkem tegelema. Nii hakkasingi käima kunstikoolis joonistamist õppimas õpetaja Aide Leit-Lepmetsa käe all. Ise tunnen, et olen arenenud väga palju arvestades seda, et pole enne kunagi joonistanud. Mulle meeldib väga kasutada kuivpastelle, kodus joonistades kasutangi tädi Endla omi – neid oli tal tohutult palju. Tädi Endlast joonistasin oma esimese portree, mis on ka siin seinal. Teistel portreedel on minu lapsed.
Mul on hea meel, et leidsin tee kunstikooli – joonistamine on minu jaoks nagu meditatsioon, kus ma unustan oma mured ja see tekitab hea tunde.