Foto: Sander Ilvest, Postimees
Ülo Loorensi lahkumine on kogu Oru kandi inimeste lein.
Vähe on neid kohti, algatusi, ühistegevusi, mis ei oleks seotud Ülo tegemiste, mõtete, nõuannete ja lihtsalt kohal olemistega!
Ülo oli elupõline Oru valla mees, pärit väikesest rabaäärsest Änniste külast, Luusna talust. Kogu tema elu oli seotud Läänemaa ja Oru kandiga. Õppis Oru koolis ja peale ameti saamist Olustvere sovhoostehnikumis tuli kodukohta, Linnamäe kolhoosi tööle. Ja nagu tol ajal karjäärimudel oli, algul ikka väiksema vastutusega töökohad ja hiljem juba kümme aastat kolhoosis peaagronoomina. Tolle aja töökaaslased on öelnud, et Ülo oli praktilise meelega, töökas ja nõudlik iseenda ja teiste suhtes, rumalusi ei sallinud.
Ta tutvus oma tulevase abikaasaga kodukohas, Linnamäel. Milvi oli just lõpetanud Väimela tehnikumis zootehniku eriala ning siirdus samuti tööle kodukanti, Linnamäele. Kaks väga töökat ja kodukohta armastavat inimest rajasid ühise kodu ning perre sündisid lapsed. Nelja poja isana kutsus Ülo oma minijaid hellitavalt „minu tüdrukud“.
Eesti iseseisvuse taastamise järgselt taastati koheselt ka Oru vald ning Ülost sai pikkadeks aastateks Oru vallavanem . Ta oli vallavanem 1991- 2005 a, alati realistlik ja tulevikku vaatav oma mõtetes ja otsustes. Ülo oli väga lugupeetud nii vallajuhina kui lihtsalt inimese, teekaaslasena. Tema välja öeldud mõtted olid ausad, otsekohesed. Sageli oli näiliselt kerge huumori taga delikaatne vihje, et asju saab ka paremini teha! Ta oli üks Läänemaa vallajuhtidest, kelle arvamusega arvestati.
Ülo tööaastate kõige säravam tulemus oli kindlasti oma kodukoolile uue hoone ehitamine. Tänaseks on Oru kool saanud tuntuks mitte ainult Läänemaal vaid kogu vabariigis. Ülo tundis siirast rõõmu ja uhkust oma kodukooli hea käekäigu üle!
Talle läks korda kõik, mis oli seotud Oru kandiga ja meie inimestega. Hoolides, et meie inimestel hästi läheks, oli ta alati abistamas neid, kes mingil põhjusel elu hammasrataste vahele olid jäänud.
Ülo oli laia silmaringiga ja töökas mees, kes veetis suure osa oma vabast ajast lugedes ning eriti huvitas teda ajalugu. Ülo oli igas seltskonnas hea jutuvestja, ta tundis Oru kandi ajalugu ja inimesi ning temale omasel muhedal ja mahlakal moel ta sellest ka rääkis. Hindamatu pärand oma perele ja kogukonnale!
Aktiivsest töö- ja ühiskonnaelust kõrvale jäädes, oli Ülo alati kohal, kui vaja teha tööd ja vahetada mõtteid kogukonna parema elukeskkonna heaks. Ta osales alati kogukonna ühistes ettevõtmistes, olgu selleks vana koolimaja ümbruse koristamine, terviserajale hakkepuidu vedu, luulepikniku korraldamine või koduküla talgud. Kui tarvis, istus ise traktori rooli ja tegi vajaliku töö lihtsalt ilma suurema kärata ära. Sageli juhtus nii, et kui teised alles valjusti mõtlesid, mis peaks tegema, siis ühel päeval olid asjad lihtsalt vaikselt ära korraldatud. Need olid Ülo üllatused oma kandi inimestele. Tema eesmärk oli, et inimesed tunneksid rõõmu ja uhkust oma kodukoha üle, sest see viib elu edasi ja innustab noori tulema maale elama.
Ülo oli oma lapsepõlvekodudest saanud ellu kaasa eestimeelsuse, kodukoha armastuse, töökuse ja üksteisest hoolimise.
Ülo tegemisi on märgatud mitmel moel:
Eesti Vabariigi taastamise ja edendamise eest tunnustas Vabariigi President 2006. aastal Ülo Loorensit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Pikaajalise Oru piirkonna elukeskkonna arengu kujundamise eest on Ülo Loorens alates 2019. aastast Lääne-Nigula valla aukodanik ja vapimärgi omanik.
2019. aastal sai Ülo Läänemaa Aasta Isa tiitli.
2023. aastal kuulutas Eesti Naisliit Ülo EESTI AASTA ISAks
Oru kogukond avaldab perekonnale sügavat kaastunnet…
Kanname väärikalt edasi Ülo eluväärtusi ja jääme teda mäletama kui erakordselt SUURT INIMEST!
Varje Paaliste, kolleeg Oru valla päevilt