Tekst ja fotod Andra Kirna, Lääne Elu:
„Ristemäe talust ei ole palju alles, aga mälestustes on kõik olemas,“ sõnas Seppel. Haapsalus sündinud ja juba lapsena Raplasse kolinud Seppel peab lapsepõlvekoduks Ristemäed. „Maja taga oli kuusemets ja käisime Jalukses üle nõmme. See oli laste meelest väga tore. Muidugi kartsime hunte. Isa rääkis, et kui Jaluksesse kooli läks, ulusid mõnikord hundid ümberringi. Ühel suveõhtul pesin trepi peal jalgu ja kuulsin heinamaade tagant põhja poolt huntide ulgumist. Ma polnud neid varem kuulnud, aga tundsin ära,“ meenutas Seppel.
Sugugi kõik mälestused pole täis lapselikku põnevust. Sõjajärgne aeg Ristemäel pakkus teisigi värve. „Mäletan püssimehi, kes tulid ema ja isa otsima. Nad olid aidanud ühel sugulasel, kes oli Saksa sõjaväes, saada n-ö puhtaid dokumente ja olid jäänud vahele. Püssimehed uurisid minu käest, kus ema ja isa on. Olin oma võrevoodis nii ehmunud, et ei saanud suudki lahti, kuigi nad krõbistasid sõjajärgse lapse silme ees šokolaadipaberit. Ega ma teadnud ka, kus isa oli. Et ma midagi öelda ei osanud, jäin šokolaadist ilma,“ ütles Seppel.
Kui püssimehed läinud olid, ronis isa parsilt kuuma vilja seest alla. „Ta ei jõudnud kuhugi joosta, ronis parsile, sealt nad ei otsinud,“ meenutas Seppel. „Olen elus mõelnud, et taevas hoidku, kui ma oleksin tol hommikul teadnud, kus isa on ja seda neile öelnud. Kuidas põrgut oleksin ma elanud teadmisega, et olen isa välja andnud. Aga see oli meieaegsete laste lapsepõlv ja niisugusena see meelde tulebki. Peame suutma oma ajaloo välja kannatada, välja kanda ja ikka edasi püüda, elu edendada ja teha seda, mis meie võimuses on.“
Piknikule Ristemäel järgnes Oru kultuurisaali ees Ly Seppelile pühendatud pingile tema luuletusega tahvlikese paigaldamine.
Pingi valmistasid Linnamäe poisid, kaksikvennad Rageri ja Rammo Keelus.
Seppel pole aga mitte ainult luuletaja, filoloog ja tõlkija. „Kui olin tõlkija, kohtutõlgi, filoloogi ja luuletajana elanud üle poole oma elust ja kolm last hakkasid kodust välja kolima, ütlesid nad: „Ema, tee midagi, mida sa meie pärast ei teinud!“ Mõtlesin, et mida ma pole teinud, ja hakkasin õppima psühhoterapeudiks. Juba noorena oli mul huvi psühholoogia vastu, aga tolleaegses psühholoogias oli liiga palju juttu Pavlovi koertest. Nii ma seda õppima ei läinudki,“ ütles Seppel.
Gestalt-teraapia õppimisele Taanis, Eestis ja Rootsis kulus Seppelil kaheksa aastat. Nüüdseks on ta 20 aastat Raplas psühhoterapeudina töötanud, kuulanud lapsi ja noori.
Seppeli kõige uuem raamat „Ma kuulan sind. Psühhoteraapilisi kõnelusi laste ja noortega“ ongi inspireeritud terapeuditööst. „Ükskord ütles üks poiss mulle: „Kuule Ly, ma tahaks õudselt kellegagi rääkida, aga ma ei tea, kellega, ja ma ei tea, millest.“ See lõikas nii valusasti südamesse. Tekkis mõte tähtsamad lood kirja panna,“ ütles Seppel. Kirja on need saanud nii, et rääkijad end ära ei tunne. „Sabad ja sarved on mõnevõrra sassis, aga need on ikkagi päris lood,“ sõnas autor. Peale terapeudina elatud lugude on raamatus ka mälestusi Ristemäe talust.
Raamatu toimetaja on Ly Seppeli tütar Kristiina Ehin.
Ehini sõnul oli Seppel kavatsenud algul raamatu pealkirjaks panna lapsepõlves tihti kuuldud lause „laps räägib siis, kui kana pissib“. Nüüd on pealkiri teine. „Et tänapäeva lapsed nii ei tunneks. Et lapsel oleks, kellega rääkida, ja ta saaks rääkida nii, et saab hinge pealt ära, selg läheb sirgemaks ja silm selgemaks,“ ütles Ehin.
