Lääne Elu annab teada:
Pärnu muuseumi menukas näitus „Tanu alla” on järjega jõudnud Linnamäele.
Millised pulmakombed on jäänud püsima, mis on kadunud? Näitus „Tanu alla” annab paljudele sellistele küsimustele vastuse. Neile, kel kaunis sündmus veel ees, annab näitus mõistmist, miks me vajame rituaale ja kombeid. Ning ehk leiab mõnigi pruutpaar näituselt näpunäiteidki oma peo ettevalmistuseks.
„On palju vaatamist, lugemist, äratundmisrõõmu ja imestamist. Saab mähkida titte, proovida pähe abielunaise tanu ja pruudiloori, õppida siduma lipsu. Pruutkleitidel on lood ja inimestel fotodel oma saatused,” ütles kultuurisaali juhataja Viivika Orula.
Pool näitusest on etnograafiine, pool tänapäevane. Vitriinidesse on üles seatud ülemöödunud sajandist pärit tanud-põlled. Ja ka mõisniku kirjutatud lubatähed abiellumiseks.
Tanutamine
18.–19. sajandil oli abiellumise kõige olulisem moment tanu pähe panemine, mille läbi sai tüdrukust abielunaine. Tanutamine ja põlle ette panemine oli rituaal, mida võib samastada tänapäeval abieludokumendile alla kirjutamisega.
Eelnevatel sajanditel kehtis kirjutamata reegel, et „naine ei lähe tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda”. Vanemad naised järgisid seda tava isegi 20. sajandi alguses ja Kihnus veel 1940. aastatel.
„Näituse mõte tekkiski sellest, et tahtsin vanu pulmakombeid uurida, võrrelda ja vaadata, mis tavad tänapäevani jäänud ja mis on uuemaks muutunud,” ütles Kont. Endalegi üllatuseks avastas ta arhiivis sobrades palju sellist, millest ta varem kuulnudki polnud. „Mõtlesin, et kõik need peiupoisid ja pruuttüdrukud, et need on mingi Ameerika komme, aga tuleb välja, et need on meie omad, väga ürgsed tegelased. Kõige vanem tegelane pulmas ongi isamees!”
Selleks, et võrrelda kombeid, et kuidas lauda kaeti, mida selga pandi, tegi Kont palju intervjuusid. „Mul olid kindlad reeglid. Kui ma paare intervjueerima hakkasin, oli reegel, et nad oleksid abielus. Ja siiani abielus, ühtegi lahutatud paari ei ole,” ütles Kont.
„Kõik need lood on hästi emotsionaalsed, hästi toredad, ma usun, et mistahes vanuses külastaja keegi leiab siit midagi tarka, midagi harivat. Need, kes pole veel abiellunud, leiavad enda jaoks uusi ideid ja need, kes on abiellunud, nende jaoks on näitusel peidus äratundmisrõõm,” arutles Kont. Ta meenutas, et kui näitus Pärnu muuseumis üles seati, oli nii mõnelgi vanemal inimesel pisar silmas – kõik tuli meelde.
Omamoodi huvitav on ka pulmakinkide lugu. „Tuli välja, et paljudel on ka rohkem kui pool sajandit tagasi pulmadeks kingitud serviisid kõik alles,” lausus Kont.
„Haapsalus pandi Küllike ja Matis paari, nemad said kingiks ühtekokku 62 kohvitassi koos alustassidega, seega õige mitu serviisi,” lisas Pedanik.
„Nõukaajal olid kõik kingitused head, ükskõik, mis kingiti, kõik kõlbas,” üldistas Kont. „Praegu on rahatšekk, mida oodatakse, ühtegi eset ei ole, mida meenutada.”
Põnevad on ka pulmakleitide lood. Uudistamiseks on väljas peavarahoidja Pedaniku pruutkleit aastast 1992.
On ka kleite, mida kantud mitu korda. „Laine-Olinde ja Heldur abiellusid 1958. aastal kaks korda. Esimene kord märtsis, selleks et saada korter, nii nagu tollal oli, ühisköögiga küll, aga vähemalt üks tuba,” ütles Pedanik. „Nad said selle kätte ja otsustasid siis 23. augustil, kui hein on tehtud ja merest kala tuleb, Kembi talus Tahkurannas pulmapidu pidada. Siis pidasidki nad oma teise pulma. Seal kandis Laine-Olinde oma leerikleiti. Seega oli see sellel kleidil teine kord, sest esimeses pulmas 8. märtsil oli väike registreerimine, siis ta pruutkleiti ei kandnud. Ja siis, kui augustis 1964 abiellus tema õde Anne-Marie, oli tal seljas Linda-Olinde kleit, mis harutati üles, keerati pahempidi ja tehti tolle aja kombel põlvini. Ühte kleiti on seega kolm korda kantud.”
Omaette stendil on tänavu saja-aastaseks saanud ning rohkem kui sajas pulmas pulmavanana tegutsenud pärnakas Henno Sepp. „Ta on üle Eesti legendaarne. Praegugi kõbus vanahärra, käib bridži mängimas, kogu aeg on pilli mänginud,” tutvustas Pedanik.
Tekkivad ja kaduvad kombed
Pulmakommete uurimisega süvitsi läinud Kont kummutas ka arusaama, et nn lapsega tüdrukutele on kogu aeg viltu vaadatud. „Kui ta oli tragi ja tubli, siis see ei lugenud, et tal oli juba kaks last. See näitas, et ta on töökas ja võimeline järglasi andma,” nentis Kont.
Mõni pulmakomme võib Kondi sõnul ootamatult tekkida ja siis sama üllatuslikult kaduda.
Pärnus läks läinud sajandi 80. aastatel moodi ühte koduaeda üles seatud puuskulptuuride taustal pulmapaari pildistada. „Pulmarongid peatusid, tehti pilti. See tuleb mitme loo juurest välja. Lihtsalt äkki kujuneb,” nentis Kont.
Läänemaal pärnakad mõnd sellist kommet välja tuua esimese hooga ei osanud. Võntküla kurepesa lugu nad ei teadnud. „Ahjaa, seal on postil paelad ümber, neid me täna [teisipäeval] just vaatasime,” ütles Pedanik.
Kont viis selle traditsiooni kohe aastasadu varasemasse aega. „18.-19. sajandil viidi pruutpaar hiide, seoti hiiepuule paelad puu külge, sealt on ilmselt see kurepesa posti paelastamine ka tulnud,” arutles Kont.
Stende on kultuurisaalis üles seatud paarkümmend. „Kuulu järgi on mõni tõsine pulmahuviline eelmistes näitusekohtades oma paar tundi uurinud, mõni rohkemgi. Kaks tundi annab aega süvenemiseks,” nentis Kont.
„Tanu alla” on üleval olnud Pärnu muuseumis, rahvusarhiivis Tartus, seejärel põigati Harjumaa muuseumisse Keilas. „Eile [esmaspäeval] võtsime selle Palamuse muuseumist maha,” ütles Pedanik. Kui näitus Oru kultuurisaalis septembris lõpeb, rändab see Karksi-Nuia ja sealt edasi Märjamaale.
Näitus on seni kõikjal väga hästi vastu võetud. „Minu kõige suurem üllatus oli Noora [rahvusarhiiv]. Tartus on ju ERM, suured muuseumid, uhked-targad kõik ja meie näitusel käisid klassid, tehti õppetunde. Meie jaoks oli see üllatus, et sellise suure muuseumi kõrval nagu ERM jõuame meie ka midagi inimestele pakkuda,” nentis Kont.
Pedaniku sõnul annab näitusele võlu selle kujundus, mille tegi Aidi Mesi. „Ta on tõesti tabanud pulmatemaatikat emotsionaalselt väga ilusti,” lausus Pedanik.
Seda, kas edu on pulmanäitusele tänu sellele, et see puudutab enamikku meist, sisse programmeeritud, Pedanik öelda ei oska. „Aga emotsioon on sisse programmeeritud,” tõdes peavarahoidja.
Näitust „Tanu alla” saab näha Oru kultuurisaalis alates pühapäevast, 7. augustist.
