“Sa oled nii armas mulle, mu südame sünnimaa…”
***
Ilus lugu Vedra külast, mis sai alguse oi-oi kui ammu – 19. sajandi keskpaigas. Loe, kui on mahti aega võtta ja südamega süveneda…
Vedra külakool alustas 1862. aastal tööd Kaasiku talu rehetoas. Seal käisid lisaks kohalikele ka Uuemõisa, Saunja ja Salajõe külade lapsed.
Hiljem ehitati rehetoa kõrvale ühekordne palkidest ja õlgkatusega, koolimajaks mõeldud hoone, mis oli üks esimesi sellelaadseid ümbruskonnas ja kohta hakati nimetama Kooli taluks.
1877. aasta sügisel tuli Vedra koolmeistriks Eestimaa rüütelkonna Kuuda Koolmeistrite Seminari lõpetanud, Väike-Nõmmküla Manguri talust pärit noormees Mihkel Ahlbert (Allpere)
Mõne aasta pärast, 2. veebruaril 1880 abiellus Mihkel (24) koduküla tüdruku Ann Liebfeldtiga (20) ja riburada sündis Kooli talus kümme last – Johannes, Marta, Gustav, Paul, Elise, Voldemar, Anna, Luise, Enn ja Salme.
***
“Iseloomult oli isa vaikne ja alati rahulik mees. Ma pole kunagi näinud ega ka kuulnud teda pahandamas. Niisugune asi kohe ei kuulunud tema maja ja majapidamise juurde. Kui kedagi või midagi oli tarvis arvustada, tegi seda ennemini ema. Kuid see viis kuidas ema seda tegi oli kuidagi kasvatav, andeksandev, kahjatsev, aga mitte etteheitev. Iga arvustuski oli kuidagi positiivne, mitte mahakiskuv-negatiivne.”
***
Vedras, Kooli talu õuel…
***
“Koolmeistril oli tol ajal peale koolitöö veel üsna mitmekülgseid ülesandeid. Laupäeva õhtul tuli külarahvale pidada piibli- või palvetundi, pühapäeval pühapäevakooli “pärastkooliajalistele”, see oli midagi hilisema täienduskooli taolist. Ka laste ristimine oli kooliõpetaja ülesanne, sest kirikuõpetaja keeldus kaugemale välja sõitmast. See polnud temale põrmugi tulutoov, kooliõpetaja tegi aga sama töö tasuta. Väga vaeste inimeste paari panemiseks oli samuti õpetajale volitused antud, ikka ilma tasuta toimetamiseks. Kirstupanemise ja vaesema rahva haudapanemise teenistuski oli koolmeistri õlul nagu ka rõugete panemine. Kirikuõpetaja mattis neid, kes maksta suutsid või tahtsid.”
“See mentaliteet – et töö, mis oli tarvilik teha, tehti ja kellelgi meelde ei tulnud töö tasu küsimus, oli iseloomulik ärkamisajal ja selle järelaastatel, ulatudes vabariigi algaastatesse, kui vast väljakuulutatud vabariik, ilma mingi vara ja varustuseta, kiiruga loodud ja alles loomisel olevate riiklike asutustega pidi otsekohe rasket võitlust pidama maa ja rahva vabaduse, riikliku iseseisvuse olemasolu eest. Õpetajad õpetasid, vallavalitsuste ametnikud töötasid, maavalitsused komplekteerisid meeskondi, ilma et kellelgi oleks tekkinud tasu küsimust. Töö tuli teha ja seda tehti ja tehti kuni noor vabariik jõudis oma juhtiva käe ulatada igalepoole ja lahendada ka tasu küsimused.”
***
Ahlbertide peretütrest Martast (1886-1982) sirgus piirkonna esimene haritud naine, kõigi nooremate õdede-vendade ja paljude võõrastegi laste kasvataja ja koolitaja. Lisaks pedagoogilisele hariduse omandamisele käis ta suure taimehuvilisena üle lahe Soomes ka aiandusalaseid tarkusi õppimas.
Fotol Oru Ministeeriumikooli (praegu LASi Maja)
õpetajana noorte seas, vasakult teine, rahvarõivais.
Vend Johannesest (1884-1954) sai samuti õpetaja, Oru kooli õpetaja.
Pere noorim poeg Enn Allperegi (sündis 1. detsembril 1900) õppis Oru Ministeeriumikoolis, seejärel Läänemaa Ühisgümnaasiumis, Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tartu Ülikooli õigus- ja filosoofiateaduskonnas. Temast sai kohtunik.
Autasustatud Vabadussõja rinnamärgiga.
Keeruliste aegade saabudes (haritlasi ähvardas neil aastail teadagi, milline saatus), 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kust siirdus 1949. aastal USA-sse. Suri 16.02.1989 Philadelphias, Pennsylvanias.
Selles kirjatükis eelnevalt ja järgnevalt tsiteeritud lõigud ning mõned fotod on pärit Ennu käsikirjaliste materjalide põhjal koostatud Vedra küla Kaasiku (Kooli) talu ja üldse siitkandi elust-olust pajatavast mälestusteraamatust
ning fotode kogumikust,
mille andis sel aastal USA-s, Georgia osariigi pealinnas Atlantas välja tema poeg Aadu Allpere, Eesti Vabariigi aukonsul Georgias.
Raamatu tõi Linnamäele, Oru vanasse koolimajja Ennu venna Voldemari pojapoeg Tõnu Allpere. Koos sai tehtud ka foto, et saata see Ameerikasse, sümboolseks märgiks Aadule, et ring sai täis – isa mälestused on kaugelt maalt taas kodukanti jõudnud…
Teoses on üle saja lehekülje eestikeelset, lisaks ka inglisekeelset lugemist.
Siinkirjutajat hämmastasid tõeliselt detailirohked ning ääretult sooja südamlikkuse ning suurepärase sõnaseadmisoskusega kirja pandud read aegadest, mis praegustele inimestele suhteliselt hoomamatud on – tsaariaeg, aastad enne Eesti Vabariigi sündi jne. Kõik see kõnetas eriliselt just seetõttu, et jutt on siinsamas, meie kandis toimunust, tihti kohtas tuttavaid pere- ja talunimesid jne. Oli tunne nagu jutustaks oma elust siinsamas kõrval istudes mõni vana hea sõber – üle saja aasta ajavahet oli korraga justkui kadunud…
***
“See olevat olnud sel 1. detsembrikuu päeval, aastal 1900, kui ma esmakordselt selle ilma päevavalgust olevat näinud. Ma ise muidugi ei mäleta sellest midagi, aga kus oli minu esimene eluase ja kui suur oli minu ilm – seda tean aga siiski, isa-ema sõnade järgi – see oli minu häll või kiigu. Õige ruumikas, sügav, kõrgete külgede ja veel kõrgemate otsalaudadega mööblitükk. See ehitis asetses kahel kumeral jalasel, jalase otsad olid ilusti väljatöötatud, samuti ka kiigu otsalaudade serv – üks mööbelsepa või tisleri meistritöö… Sellest kiigust välja ronida või välja kukkuda oli otse võimata.”
“Ajal kui juba märkama hakkasin ja kust on pärit minu esimesed mälestuste killukesed, ei olnud meil veel Eesti riiki, kuid meil oli Eesti kodu ja kodu Eesti. Ja selle Eesti kodu külge kasvas väike süda kinni nii kindlasti ja kõvasti… Seda armastust kodu vastu on Eesti ema ja isa osanud kasvatada oma laste südameis juba aegade rüpes. Ei oleks muidu Eesti rahvas säilunud läbi “Ümerate” ja “Jüriööde”, Põhjasõdade ja Ilmasõdade, kui poleks nii kõvasti kinni olnud oma kodu ja oma maa küljes… “
“Kopli ja Kaasiku taludevahelisest teest hommikupoole ja elumajast lõunapoole vana aida ja kaevu taga asus kirsiaed, mis ulatus kaugemal asuva kaasikuni. Kirsiaia ja kaasiku pindala oli oma 3-4 ha. Kaasik oli omaette uhkuseasi terves talus – suured kõrged kased, allarippuvate okstega, alati puhtana hoitud muruga nende all moodustasidki selle kaasiku, mida julgesti oleks võinud nimetada uhke nimega – park.”
“See pidi olema 1905, revolutsiooni aasta. Mõisade põletamise ja mässu aasta. Karistussalkade ja ihunuhtluse aasta. Mina ei teadnud nendest asjadest sel ajal midagi. Kuulsin ainult mõisade põletamisest. Kuulsin ka ihunuhtlusest Linnamäel või Leenamäel nagu seda kohta kutsuti, kus oli vallamaja, uus koolimaja, vana tühjalt seisev kõrts, paar kauplust või poodi. Sääl Linnamäel, kahe maantee ristumiskoha ühes nurgas just kaupluse kõrval oli triangulatsioonitorn, jäänud sinna sellest ajast kui toimetati maamõõtmist.
Oli tuisune talveilm. Isa vendadega oli läinud kas heinu või põletispuid tooma ja kuigi kippus juba videvikuks, polnud nad veel tagasi. Õde Luise oli palavikus voodis. Ema toimetas köögis. Mina olin ametis isa ja vendade kojuootamisega. Korraga nägin tagaaknast möödumas üht tumedat kuju, siis teist ja siis kolmandat, läksid neljas, viieski. Need polnud omainimesed, sest säält läbi ei käidud. Enam polnud aega vaadata, oli tarvis sellest emale öelda. Selgus, et maja oli ümber piiratud kasakatest ja kui uks avati, oli esik mehi täis. Nägin kasakaid esmakordselt, kuulnud olin neist mõndagi. Hiljem selgus, et nad ei olnudki meie perest huvitatud, vaid otsisid üht õpetajatest, kelle kohta oli vahistamise käsk. Väljas oli tehtud siiski päris põhjalik läbiotsimine, isegi puupinud ja põhuvirnad püssitääkidega läbi sorgitud.”
“Jõulud olid tulemas. Ja jõuluks pidi pruulitama õlut ja mina pidin olema selle toimingu kaasosaline. See oli põnev ja see oli müstilinegi, sest õllepruul ei toimunud mitte köögis, kus keetmine ja küpsetamine oli nii tavaline asi, et seda nagu tähelegi ei pannud. Ei, see pidi toimuma ja toimuski rehetares ja see oligi, mis asja huvitavaks tegi. Jõudis siis kätte see õhtu, kui teatavaks tehti, et järgmisel hommikul, hästi vara algab õllepruul. Oh seda ärevust! Unigi ei tulnud ja kui lõpuks siiski tuli, näis, et üsna üürikeseks ajaks, sest juba oli isa platsis ja muudkui ülesse, kui tahad õlut keetma tulla. Uni oli kui pühitud, riietumine läks kiiremini kui muidu ja varsti sammusime isaga läbi ööpimeduse, laterna valgel rehetare poole…”
“Esimeseks kooliks oli uus Linnamäe Ministeeriumikool. Koolimaja oli kahekordne kollaseks värvitud puumaja. Esimesest koolipäevast mäletan seda tundi, kus klassi tuli õpetaja Mironov, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Oli temaga küll tegemist! Küllap temal meiegagi, aga hakkama me saime. Õpilastega läbisaamises pahandust ei olnud. Nad olid lahked mu vastu, eriti üks hästi kena tütarlaps Vedra Pihelgalt. Nad pididki lahked olema, sest vend Juhan oli üheks õpetajaks! Kooli oli muidugi kuus päeva nädalas, nädala lõpus kõndisin koju, kuhu oli kolm vene versta. Mõnikord magasin koolimajas poiste magadisruumis, kus igal oli oma raudvoodi. Sääl sai siis enne magamajäämist vallatust teha, aga seda lõbu sai harva – minu magamiskoht oli venna korteris. Sügisel värske jää ajal oli vallamaja taga luhal tore jää. Sääl käisime tritsutamas. Ühe uisuga muidugi, kui seda kellegilt sai. Ja vahest sai. “
“See oli 1918. Maad haaras sel külmal ja vihmasel sügisel gripi või nagu seda siis kutsuti epideemilise Hispaania haiguse laine. Ei olnud perekonda, kes sellest haigusest oleks pääsenud. Külade viisi olid terved perekonnad kõrge palavikuga haigevoodis, nii et taludes loomadki janu ja nälga pidid kannatama, sest polnud kedagi , kes neid oleks toitnud. Nii raskekujuline oli see õieti esmakordne gripp. Surmajuhtumeid oli massiliselt ja matmisega raskusi, sest polnud neid, kes oleks haua kaevanud või matusetalitust pidanud. Haigus haaras ka Kaasiku peret. Mina olin linnas koolis, kui sõna olukorrast kodus saabus. Mil teel ja kuidas, ei tea. Koju mind ei lubatud minna ega tulla. Oma kalli õe Anna matusele minnes ei osanud ma endale ette kujutada pilti kiriku juures – kirik ja kirikuesine olid täis puusärke, neile peeti ühine matusetalitus. Annat ei olnud enam… . Kojuminekuks ma ikka luba ei saanud.”
“Ma polnud oma algharidusega veel kaugeltki valmis, kui algas esimene Ilmasõda. Märke selleks, et sõda tuleb, oli juba kauemat aega mitmeid. Esimene oli sabaga täht. Ühel talvisel õhtul nägin seda oma silmaga, kodukaasiku kohal. Palju suurem, kui harilikud tähed, suure sabaga, mis ulatus kaugele. Sõda tuleb, ütles vanarahvas.
Siis olid virmalised ühel talvisel õhtul nii vägevad nagu ei kunagi varem – virmalismõõgad vehklesid üles ja alla igast ilmakaarest ikka taevavõlvi keskpunkti. Sõda tuleb, ütles vanarahvas.
1914. aasta suvel oli täielik päikesevarjutus. Olime Martaga Angastel lool, tahmased klaasitükid kaasas. Kui varjutus tuli, vaikisid linnud, mesilased ja muud putukad, just nii nagu on sellest juttu ka vene rahva muinasloos.
Sõda tuleb. ja seekord tuligi, üsna pea.”
“Linna kooli. Haapsalu oli meilt vaadates pisut nagu mere taga. Kaasiku tagant künkalt paistis linn peaaegu kätte. Linnatuled õhtuti särasid üsna selgesti, eriti kuursaali omad. Ümber merenurga viis maantee Haapsalu linna ja see oli 18 vene versta pikk – jalgsi minna kolm tundi. Hiljem teadsin, et juba kodust välja minnes oli võimalik võtta metsatee läbi Kapra metsa, jätta Linnamäegi hoopis kõrvale, samuti Räägu ja Kärbla mõisad ning välja jõuda sinna kohta, kus tee maanteelt pööras Saunja külasse ja Saunja mõisa. See tee oli hulga lühem. Seda teed ma nüüd astusingi, kuigi teadsin, et linna koolis pole enam seda vaimu, mis oli meil Linnamäel.”
Armas…
***
Raamatust leiab veel ühe Vedra kuulsa Poola kuninga hauaga seotud legendi versiooni, kus peategelaseks on hoopis Rootsi riigi väepealik. Juttu tuleb Kapra metsa ja Räägu jõe vahel asuvatest kiviringidest ning Kopli talu maadelt leitud vanadest rahadest ja muudest leidudest, mis justkui muistsele matmispaigale viitavat… Ja muidugi on muljetavaldavate kirjeldustega mainitud selle kandi suurim vaatamisväärsus – Salajõgi. Vee surve maa all olnud tol ajal nii tugev, et liivaga segatud vee sambad (ja neid oli palju), tõusid üle meetri kõrgusele maapinnast!
Alates esmaspäevast on see ühe Vedra küla pere saatusest jutustav mälestusteraamat saadaval Oru raamatukogus.
***
Lõpetuseks Kooli talu suure pere ema Ann Allpere enne siitilmast lahkumist lausutud sõnad:
“Elu oli nagu imeilus unistus”
Oskust ja südametarkust meile kõigile oma eluteel sedamoodi samme seada…
