Teisipäeval, 2. aprillil said läheneva talgupäeva raames Linnamäe pargis kokku kodukoha patrioot, endine Oru vallavanem Ülo, Linnamäe heakorda teraselt jälgiv ja järjepidevalt parema tulemuse nimel tegutsev Taavo, kodukandi tegemisi ja traditsioone oluliseks pidav ettevõtja Lauri, pargile sõna otseses mõttes kõige lähemal seisev isik Anne ning oma kodukoha käekäigust hooliv Varje.
Mida teha ja kuidas edasi? Vaatasime ringi ja nägime nii mõndagi korrastamist ning uuendamist vajavat.
Siin-seal on kuivanud puud sügistuultele alla vandunud, mõnel veel vaevu hing sees, naabri toel püsti püsimas. Keegi on proovinud kõlakojas lõket teha – põrand osutus nõrgemaks ja oli vähemalt ühes kohas vastupanust loobunud…
Lõkkeaseme vöökoht on aina laiemaks paisunud ( juba on tuli lähemal olevaid elusaid puid noolimas käinud), osaliselt ilmselt seetõttu, et mõned veidi teistsuguste arusaamadega inimesed on meie jaanilõket sulaselge rämpstoiduga toitnud. Küll on siin nähtud reformvoodeid, diivaneid ja suuri riidekappe, järelkärudega on kohale tassitud kõike, mis kellegi majapidamises üleliigseks osutunud – katsu sa siis seda kõike läbi seedida…
Ja siis koguneme jaanipäeval oma laste, lastelaste, lähedaste ja sõpradega parki ning „naudime“ lõkkest tõusvat mööbli ja porolooni põlemise lõhna…
Mõtlemisainet – kas ühiselt kasutatav Linnamäe park ikka on sobilik koht prügi ladustamiseks…?
Üsna pargi sissepääsu lähedal paistab vasakult poolt üks päris kogukas sileda küljega kivi, mis ei ole siin juhuslikult. Sellest pidi nõukaajal tulema mälestuskivi kõigile kodumaa vabaduse nimel hukkunud Oru kandi meestele – meie vanaisadele, isadele, poegadele, vendadele, olenemata sellest mis ajal ja millisel poolel sõditi, nad kõik olid ju tegelikult OMAD. Sügaval Vene ajal ei tulnud aga kõne allagi tõsta avalikult esile „ valel“ poolel langenuid. Seesama poliitiliselt keerukas periood oli põhjus, miks mälestuskivi mõte teoks ei saanud, aga jäi siiski sügavalt hinge ühele Linnamäe ja terve Oru valla jaoks olulisele inimesele.
Helga Mällo – Oru kooli õpetaja, koorijuht, kultuuritegelane ja koduloo-uurija, kes oskas meisterlikult suunata paljud meie kandi tolleaegsed lapsed ja täiskasvanud leidma rõõmu muusikast, laulmisest ja pillimängust, nautima ilu ning kaunist ümbrust, väärtustama traditsioone.
Helga oli 1960-tel ka Linnamäe pargi rajamise algatajaks.
Väga liigutavalt mõjusid tema kodukandi vastu hoolivat armastust ning pühendumust peegeldavad read alles hiljuti muu koduloo materjali hulgast juhuslikult leitud kirjast, mis oli paberile pandud vaid mõned kuud enne siit ilmast lahkumist – täpselt nelikümmend aastat tagasi:
„Ma pean Linnamäe parkmetsa rajamist üheks oma elu õnnelikumaks ettevõtmiseks, sest ma armastan väga loodust. Siin pole kõik veel lõplikult korras, aga küllap jätkub tööde jätkajaid. Jõudu neile! Olgu tänatud kõik abilised, sest mis kasu oleks olnud siin laiunud tihedast tihnikust. Aga nüüd on sel metsal oma mõte sees.
Samas kirjas on juttu ka eelpool mainitud kivist:
„Sellest pidi saama sõjas langenute mälestuskivi kõigi kirjade ja austusega nagu kord ja kohus. Mitmesuguste arusaamatuste ja raskuste tõttu jäi see teostamata. Aga sellest pole midagi. Vanadel eestlastel olid ohvrikivid, võlukivid. Ega nendelgi kividel polnud kirjatähti. See oli rahva teadvuses ja nii ka siin. Teadke, et see kivi on langenute auks. Teadke seda ja rääkige suusõnal edasi oma sõpradele, tuttavatele, lastele ja lastelastele nagu seda vanasti tehti.“
„Olgu see meile püha kivi.“
Linnamäe endised ja praegused elanikud, Oru kooli vilistlased, Helga Mällo õpilased.
See on pöördumine ja koostöö-üleskutse 4. mail kell 9.00 Linnamäe pargi korrastamise talgutel osalemiseks kõigile, kelle jaoks kõlavad koduselt sõnad Linnamäe, Oru vald ning ka neile, kes tunnevad endas soovi midagi reaalselt ära teha pikki aastaid meie kodukandi kultuurielu edendanud Helga Mällo mälestuse jäädvustamiseks siinsamas, tema sünnikohas Linnamäel.
Talgujuhtide Anne ja Lauri eestvedamisel on plaanis pargi lõkkeaseme ning metsaaluse korrastamine, pargiteede riisumine, õpetaja Helga Mällo mälestuskivi avamise ettevalmistustööd.
Alustame ka pargi grillimiskoha rajamisega ja ehk jõuame statsionaarse küpsetusrennigi paika panna, et ka küla kortermajade elanikel oleks võimalus mõnel sumedal suveõhtul vana kooli juurest toidukorvid käevangus üle tee jalutades pere ja külalistega parki vabaõhupiknikule minna.
Või miks ka mitte sealsamas kõrval, plaanide õnnestumisel peagi rekonstrueerimisele mineval jalkaplatsil sõpruskonnaga üks vinge pallilahing maha pidada ning peale seda pargis elaval tulel mõni kosutav hõrgutis valmis küpsetada…
On ju pargis alati ootamas eriline, lausa müstiline rahu ja vaikus, silmapaitav rohelus, trillerdav linnulaul, õrn lehtedesahin, puhas õhk…
Mõtteid Linnamäe pargi mitmekülgsemaks kasutamiseks on veel teisigi, aga loomulikult on kõigi asjast huvitatute ideed teretulnud! Kusagilt on vaja ju alustada!
Loodan, et nii mõnegi jaoks muutus selgemaks Linnamäe pargi tähendus, aegumatu väärtus ja MÕTE, sest
mis kasu
oleks
tihedast
tihnikust…
Talgutele saab registreeruda:
http://talgud.teemeara.ee/events/linnamae-pargi-koristus-ja-heakorratood