Meie kandi koduloohuvilistele muhedaks meenutuseks üks tore leid Viivika Orulalt – artikkel Oru valla inimeste elust-olust ja tegemistest ning seda sellisest ootamatust kohast nagu Lääne-Virumaa ajaleht “Tapa sõnumed”. Aasta oli siis 1934…
Kirjasaatja Tudur on Läänemaal, Oru vallas maad kuulamas käinud ja annab Lääne-Virumaa lugejale teada järgmist (fotod lisatud Oru topoteegist http://oru.topoteek.net/ ) :
“Oru wald asub Läänemaa põhjapoolsemas sopis ja ulatub oma piiridega vastu Haapsalu lahte. Wald oma elanikkude arwu poolest kuulub Läänemaa waldade seas suuremate hulka, sest elanikke on wallas üle 2200 hinge.
Walla keskpaigas asub Linnamäe alevik, kus asuwad
Oru wallamaja,
6-kl. algkool,
Nurk`i jahu- ja saeweski,
wennastekoguduse palvela,
Lääne-Nigula piimaühingu koorejaam, Risti majandusühisuse harukauplus
ja paar erakauplust, millised kõik omavahel parajas wõistluses. Ühe sõnaga Linnamäe alewikus asuwad kõik niisugused asutused, millistega wallarahwal igapäevased tarwilised kokkupuutumised.
Minnes Oru walla tähtsamate tegelaste juure, peab kiitvalt mainima asjaolu, et Orul puuduwad pea täielikult niisugused inimesed, kes taga ajaksid oma isiklikku huwi ja sellega oleks oma tegevusega koormaks kaaskodanikkudele.
Walla esimeseks kodanikuks on olnud kaks wiimast aega wallawanem
Jaan Sand (esimeses reas vasakult esimene)
keda tema raskes töös abistavad abiwallawanemad Hugo Petroff (teises reas paremalt esimene) ja Hans Ormus (teises reas vasakult teine), kes on läbi ja läbi põllumehed ning on oma talupidamistes pannud maksma korra ja samast korda nõuawad ka wallawalitsuses.
Wallasekretäriks on Johannes Saar (esimeses reas vasakult teine), kes walla asjaajamise peab eeskujulises korras. On seltskonna-inimene – kui waba aega jätkub, juhib laulukoori, milline wäga hea eduga alati esineb (Johannes Saar alumisel fotol, esimeses reas keskel).
Peale selle südi ühistegelane ja talupidaja. Sama lahke ja wastutulelik kui Johanneski, on tema abikaasa ja tütred Helga ja Lemmi (pere viimases reas paremalt teine kuni viies)
Wiimased esinewad wäga hea tagajärgedega näitelawal ja mis veelgi tähtsam, nii paljudki noormehed ei lase neid kunagi silmist…
Korra eest wallas hoolitseb konstaabel Jüri Laurits (alumisel fotol mundrikandja viimases reas paremalt kolmas),
kes on hea sportlane ja igasugused korratused ja wäärnähted likwideerib juba enne kui need tekkida saawad.
Pr. Laurits (alumisel fotol teises reas vasakult teine) on koduses elus tubli perenaine ja truu abikaasa ja kui wahel aega jätkub, siis lööb kaasa näitelawal, mängides ikka raskemaid osi.
Näitemängudes lööwad weel kaasa ja alati hea eduga preilid Siim (sellel Oru naiskodukaitsjate fotol tagumises reas vasakult kolmas)
ja Rosenberg. Esimene omab talukoha Orul ja praegu on raske öelda, kes seal tulewane meesperemees wõib olla.
Walla rahvawalgustajad on hr. Spuhl, kes tõsine ja tubli koolimees (istub teises reas, vasakult esimene)
kuid nähtawasti kardab naisi ning selletõttu on jäänud põliseks wanapoisiks. Ahti (Artur) Wana (teises reas, paremalt kuues) — suur seltskonnategelane ja muusikamees — ka temal ei jätku aega suuremat tegemist teha õrnema sooga — olgugi, et wiimased healmeelel seda näeksid.
Samas Oru koolis töötawad weel prouad Elise Oengo (teises reas, paremalt esimene) ja Ida Jakobson (teises reas, vasakult kolmas), kes täidawad endi ülesandeid laitmatult.
Uugla koolis on õpetajateks hr. Ulm (istub teises reas keskel) ja pr. Täkker (neljandas reas vasakpoolseim),
kes lööwad seltskonnas kaasa parajal mõõdul.
Nagimäe koolis annab õpetust Soolu-Rootsiküla lastele pr. Sömmer ,
kelle abikaas studeerib usuteaduse alal ja kellest kahtlemata saab tulewikus tubli pastor.
Oru suurtöösturiks on Aleksander Nurk, kes oma weskis ümber töötab kõik terad jahuks
ja saeweskis palgid laudadeks.
Alati lahke ja wastutulelik, mille tõttu tööstuses alati suurem järg kui läbi töötada jõuab. Kohapealse tuletõrje ühingu Aja O
läheb ka wallavolikokku ühinenud põllumeeste kandidaadina.
Tarvilist kaupa müüwad rahwale tarwitajate ühing, kaupmehed Schönberg ja Neuman. Schönbergid, olles mõlemad poissmehed, omawad tõsise lugupidamise kohaliku õrnema soo silmis. Eriti nooremal, kes kõwa sportlane ja tantsumeister, olla austajaid isegi Tallinnast ja Tartust. Ka preili Schönberg on inimene, kes oma tublidusega ei jää wendadest maha.
Igasuguseid rohtusid, kuid mitte püssirohtu, kaalub ja müüb kaupmees Neumann.
Hea elektri-tundja, seab ka keerulisemadki raadioaparaadid kuuldewalmis. Lahke ja wastutulelik mees.
Endises Oru mõisas elab Joh. Vunn (istub, vasakult neljas)
tõsine põllumees, kes üles harinud hulga sood wiljakandvaks maaks, peab rohkesti kanu, kuid senini weel „kodukana” leidnud ei ole. Olgugi,et selleks aastaid küllalt on olnud. ÜENÜ kohaliku osakonna esimees ja agaram tegelane.
Kohaliseks piimandustegelaseks ja koorejaama juhiks on A. Limbak (vt. koorejaama fotot eespool, vasakult esimene A. Limbak), kes koos oma noore naisega seda ala hästi tunneb. Hüüdsõnaks: kord ja õigus walitsegu ühistegelistes asutustes. Wabal ajal jagab käsklusi tuletõrjele, olles komando peameheks.
Soolu-Rootsiküla rahwast võiks esile tuua Kelja talu peremeest Jüri Truust (istub, paremalt esimene)
kes oma talu on seadnud eeskujulikku seisukorda. Alati oma tegewuses tõsine ja õiglane. Südi ühistegelane, wallavolikogu liige ja tegev mitmes muus organisatsioonis.
Tema nimekaim Jaani talu peremees, olgugi, et aastates mees, kuid siiski arukas, ka hingeliselt noor. Endine wallakoolmeister, kes ennast elatab wanaduses talupidamisest ja ei ole ootama jäänud pensioni. Wõib täieõigusega seada eeskujuks paljudele teistele.
Kopli talu peab H. Hinnoberth , kes omab suure pere, olgugi et muist poegi-tütreid elatawad endid omal käel. Nagu wanaperemees ise, nii pojad ja tütred, wäga tublid ja töökad, kes risti ei löö ette mingi töö ees. Wanem poegadest on kohaliku piimaühingu raamatupidaja, keda abistab õde Elise. Mõlemad neist wõitnud rahwa seas täielise lugupidamise. Alfred Hinnoberth — noor naisemees, kohaliku tuletõrje jaoskonnaülem, kuid liiga ei tee ka oma alluwatelegi.
Nagima talu peremeheks on Willem Neiwalt (fotol esimeses reas paremalt esimene), mees kes alati walwel endi ja kaaskodanike huwide eest. Selletõttu ka wallarahwas on teda alati walinud wolikokku.
Kangro Jüri Saar on tubli mees ja suur mehaanik, kes ehitanud endale isegi mootori, kuid mis senini weel käima pole läinud. Teeb täpse wahe “keedetud” ja “keetmata” metalli wahel.
Uuglas oma asutalu peab Ludwig Knorring (fotol parempoolne),
kes küll mõisniku soost, kuid wäga hästi harjunud kohaliste oludega. Peab talu ja lööb kaasa ka igapäewastes eluawaldustes. Wend kaitsewäes kolonel-leitnant , teenib kõrgemal kohal.
Üleaedseks Knorringile on Johannes Jaksmann (esimeses reas vasakult neljas)
Kohalik Kaitseliidu kompanii pealik. Loodab paremust uuest korrast, kuid juhtus wäikene viga, rahvas ei tunnistanud uue erakonna liikumist ja viimastel wallawolikogu valimistel jäi Jaksmann wolikogu ukse taha.
Sama äpardus juhtus kohalike suurpõllumeeste kogude tegelasel Aug. Laanbergil. Mees esineb küll wäljas alati terve walla põllumeeste esindajana ja kordab sõnu: ,,et mina ja minu walla walijad oleme seda otsustanud,” kuid rahwas ei taha teda enda juhina tunnistada ja on teda mitmekordselt jätnud wallawolikogu ukse taha olgugi, et mees ammu on ihkanud wolikogusse pääseda aga rahva tahtmised on teistsugused.
Holmi talu pidajaks on Jüri Kipermann, kellel mitu poega ja tütart
ja kuulda, et walla noormehed seawad alati silmad sinna poole.
Sealt aga mitte kaugel elab preili Sermat, kelle wanemad hiljuti linnast sinna elama asunud. Nagu iga uus asi nii ka preili Sermatil esite töö nagu harjumata, kuid eks töö viimaks ise õpetab – tegeleb spordiga, omab head tutwused linnas, on kõwaks konkurendiks oma walla teistele neidudele, sest poisid temastki wäga huwitatud.
Sellewastu aga walla populaarsematest noormeestest on wallasekretäri abilised Ullmann ja H. Wammus, alati lahked ja wastutulelikud, mille tõttu lugematu arw neidusid, kelle tähelepanu on suunitud wallamaja poole ja alati on ka asja sinna, kes lehe järgi ja kes muud posti saama.
Walla lõunaserval asub Mauru talu, milline wallas kuulus jõukamate hulka. Oli aeg kui talus oli mitu nägusat tütart, kuid need kõik olid saanud korralikud mehed, miks siis mitte kõige wiimanegi kui nii wanaks saab. Räägitakse, et wiimane wäimees võiks olla mõni usumees.
Peale Mauru talu on wallas weel wäga palju jõukaid talusid ja tublisid peremehi, perenaisi ja peretütreid ning wallas ei puudu muuseas ka niisugused suurused, nagu „Poti kung” ja „Vabsi emand”, kuid eks igas wallas ole omad tegelased. Neist wõib teha juttu tulevikus.
Seniks siis nägemiseni.
Tudur.
Allikas:
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=tapasonumed19340201.1.4
Lõpetuseks.
Eesti Vabariigi juubeliaasta otsi kokku võttes on vägagi kohane meenutada, et artiklis humoorikalt kirjeldatud kena, loov, arenev, hea tulevikuväljavaatega elu Läänemaa ühes suurimas vallas sai teoks tänu sellistele meestele nagu Aleksander Link – Oru Ministeeriumikooli vilistlane, esimene Vabadussõjas hukkunud Oru valla mees…
Tänases ajahetkes on tema sõjas langemise kuupäev, 24.12.1918 justkui märgiline sümbol aegadetagustest sündmustest, mis võiks meile meenutada oskust märgata ja hinnata lähedasi enda ümber, olla tänulik selle eest, mis meil olemas on…
Tänan ja häid pühi!
