Milline tasakaal ja kontroll…
puhas ilu ja harmoonia…
ei ole sõnu…
sportlikud neiud,
tore habemikust lõõtsamees ja lustlikud rahvatantsijad,
ning tähelepanelikult dirigenti jälgivad pühendunud lauljad ja pillimehed…
***
Ja nüüd sellest, mis neilt piltidelt kuidagi välja ei paista.
Fotod on tehtud aastal 1952, paigas nimega – oblast Krasnõi Sibir, Kotškovski rajooni kolhoos “Sovetõ Iljitša”,
kuhu 1949. aasta 25. märtsil küüditati ka mitmed Oru valla pered…
1949. aasta küüditamisega saadeti ära nii “kulakuid”, kes tolleaegsete võimude arvates olid teisi inimesi ekpluateerides saavutanud “liiga hea elujärje” ja
ka “bandiite” ehk neid, kelle arvamus maailma asjadest ei läinud sugugi kokku “õige” ehk Eestit “vabastama” tulnud valitsuse arvamusega.
***
Kui esimestel Siberi-kuudel oli suur abi kodunt kiiruga kaasa pakitud söögikraamist , siis mida nädal edasi, seda tihedamini tuli ette, et suure pere ema keetis lastele õhtuks vett, kuhu lisas paar tera soola, sest midagi muud lihtsalt ei olnud…
Elati barakis, mille ümber talve saabudes mulda juurde kuhjati, et natukenegi soojem oleks, aga ikkagi oli vesi ämbris hommikuks jäätunud…
Kuna ümberringi oli lage stepp, ei olnud küttepuid kusagilt võtta ja ahju aeti kuivatatud härjasõnniku klotse.
Lähedal asus küll noor peenike kasevõsa, aga sealt ei tohtinud mingi hinna eest raokestki murda.
***
Külas oli kolmeklassiline kool.
Kõik kaksteist Eesti last, vanusest sõltumata, pandi esimesse klassi, kuna vene keel oli kõigil väga nõrk.
Selle vea kiireks parandamiseks anti teiseks koolipäevaks pähe õppida Vene hümn.
Pidev nälgimine viis aga selleni, et hommikul, kui oli vaja hakata kooli minema, ei võtnud mõni laps nõrkusest lihtsalt jalgu alla, mis õppimisest siin veel rääkida…
Ja täisid, neid oli nii palju, et oli vaja noaga maha kaapida…
***
Mõni eestlane oskas siiski ka vene keelt ja kohalikega jutusoonele sattudes kuulis neid imestavat: “Miks te küll siia tulite? Teil on nii ilusad riided seljas ja näite üsna jõukad olevat…”
Miks te siia tulite…
Ega seda keegi eriti ju ei küsinud ja nii palju siis teadis lihtne Vene külaelanik suurriigi poliitilistest, inimeste ümberasustamisega karistamise “mängudest”…
***
Pikapeale hakkasid Eestist omaste poolt teele pandud pakid saabuma.
Oh seda rõõmu, kui saadetud oli ka köögiviljaseemneid! Need külvati maha, taimed kasvasid viljakas mullas üsna jõudsalt, aga valmis need aiaviljad ei saanudki, sest NÄLG sundis peenikesed porgandikihud kõhtu pistma ja sügisel ei olnud enam midagi üles võtta…
***
Töö, töö, töö.
Härgadega suurtel, kümnekilomeetristel põldudel ning lapsed loomi karjatamas…
Ema tegi vana kirsa säärtest sussid, nendega sai karjas käia, sest jalad pakatasid märjaks saades katki – valus oli käia…
Nõrgemad ja viletsamad surid nälga või lihtsalt külmusid ära…
Vanaisa ei pidanud vastu ja suri juba esimesel Siberi-sügisel…
***
Usun, et kui nüüd algusesse tagasi kerida siis kõike seda teades, mida need inimesed läbi ja üle elasid, vaatad neid fotosid hoopis teise pilguga…
Eestlasele omase visaduse ja töökusega saadi Siberiski jalad alla.
Ebainimlikud kannatused ei suutnud murda hinges pulbitsevat laulu- ja tantsulusti.
Kohalikus kirikus, mis sel ajal täitis kultuurimaja ülesandeid esinesid meeleolukatel külapidudel rõõmsalt koos eesti ja vene isetegevuslased,
hoolimata kusagil kaugel ja kõrgel paika pandud kurjadest plaanidest ja tegudest…
***
Veel on meie seas Siberist tagasi tulnud inimesi, rääkimata neist, kes sinna jäid – nad kõik elavad ju omaste südametes edasi..
Mõnikord on üsna kainestav ja maapealetoov nende ajaloo hammasrataste vahele jäänud kaasmaalaste läbielamiste peale mõelda,
näiteks kui tunned poes ärritust – pagan, jälle ei ole sobivat jogurtisorti või – mida nad seal katlamajas küll teevad, et toas ainult 19 kraadi sooja on…
Kuidagi piinlik hakkab,
viriseda…
***