Linnamäe ansamblitest on põhjaliku ülevaate koostanud kohaliku bänditegevuse üks asutajaliikmetest Uno Hinno.
1960-te lõpul hakati ka Linnamäe isetegevuses moodustama tantsumuusika kollektiive, tol ajal nimetati neid vokaal-instrumentaal ansambliteks (VIA).
Linnamäe kultuurimaja kunstiliseks juhiks oli siis Irene Koorem ja tolleaegsest koosseisust tean, et Irene mängis klaverit, Toivo Hinno kitarri ja basskitarri mängis minu mäletamist mööda Tarvo Koorem.
Trummid olid arvatavasti puhkpilliorkestri omad ja nende mängimise peale konkureesisid Endel Viilma ja Ülo Juur.
1970-te alguses kui kultuurimaja kunstiliseks juhiks tuli Eha Lipp, oli selles majas erinevaid koosseise.
Fotol Eha rahvamaja peol kohtuniku rollis.
VIA tegutses koosseisus:
Eha Lipp- klaver, hiljem ka NSVL elektriorel “JUNOST”
Toivo Hinno -kitarr, vokaal
Kalju Maide -basskitarr, vokaal
Helje Maide – vokaal
Selles kooseisus on löökpillidel mänginud ka Arvo Avila ja Aivar Küünarpuu. 1975. aasta paiku oli trummide taga ka Raimo Kork.
1976. aastal sõjaväest tulles liitusin minagi selle kooseisuga – plõnnisin kitarri ja jõudumööda ka laulsin.
Bändi nõukogudeaegse repertuaari kohta võib niipalju öelda, et eks me mängisime ikka lugusid, mis igal pool mujal, nii raadios kui ka restoranides kõlasid.
Repertuaar oli ju nii-öelda kinnitatud ansamblite ülevaatusel.
Laulud olid Eesti tuntud ansamblite repertuaarist ja endale arusaadaveks sai neid tehtud lintmakilt kuulates.
Inglisekeelseid laule minu mäletamist mööda ei esitatud, aga vist olid repertuaaris siiski paar populaarset Toto Gutugno itaaliakeelset laulu. Need “sõnad” sai ju samuti kuulmise järgi makilt paberile kirjutatud.
***
Aastast 1978 mäletan, et koosseis oli põhiliselt neljaliikmeline:
Toivo Hinno- kitarr, vokaal
Arne Tamm – basskitarr
Aivar Kleeman- trummid
Uno Hinno- kitarr, vokaal
Selle põhituumikuga mängisime aastani 1981, kui Arne Tamm sõjaväkke kutsuti.
Samas koosseisus mängis mõned kuud kitarri ja laulis ka Tõnu Loone (fotol vasakpoolne), kuni ta Lääne Kaluri varieteesse mängima siirdus.
Pidasime vastu veel aasta – basskitarri mängis Arvo Hinno, kitarri Vahur Jõemaa.
Kuna mina elasin Paliveres ja Arvo Ristil , hääbus meie tegevus bändis arvatavasti aastaks – transpordivõimalused olid tol ajal küllalt piiratud.
Aastal 1983, kui Arne Tamm tuli sõjaväest, proovisime algul kahekesi Taebla klubis rütmimasina saatel bändi teha. Minu meelest me selle harjutamisega esinemiseni ei jõudnudki. Siis leidis tolleaegne Taebla kultuurimaja kunstiline juht Rain Poolen meile Haapsalust vaba trummari Jüri Heeringa näol. Rain Pooleniga olime tuttavad Linnamäelt, kus ta enne Taeblasse siirdumist oli kunstiline juht olnud. Algul mängisimegi kolmekesi arvatavasti umbes pool aastat, siis liitus meiega Raivo Leemet, kes hakkas teiseks kitarristiks.
Taebla klubis tekkisid meil arusaamatused – vist helitehnika kasutamise teeemal ja 1984. aastal kolisime Linnamäe klubisse ning alustasime algusest, kui nii saab nimetada helitehnika puudumist.
1985. aastal leidis meie trummar Jüri endale koha Haapsalu restorani Maritima bändis.
Seega tuli trummide taha asuda meie senisel kitarrimängijal Raivo Leemetil.
Kitarri asus mängima sõjaväest koju saabunud Vahur Jõemaa.
Sellises koosseisus mängisime arvatavasti poolteist aastat, kuni meiega liitus viies liige Kristjan Pukk – temaga saime tuttavaks ilmselt kuskil juubeliüritusel mängides.
Kristjan liitus meiega kui klahvpillimängija, vokalist ja 12-keelelise kitarri mängija.
Umbes sel ajal sai bändi nimeks võetud ” Lahus”. Nimi kajastas meie bändiliikmete erinevaid elukohti – Palivere, Taebla, Haapsalu ja Linnamäe.
Samuti sai “Lahust” tõlgendada kui erinevate osiste segu – mida kauem teda segada, seda selgemaks peaks muutuma :).
Tolleaegne koosseis oli:
Vahur Jõemaa -soolokitarr
Arne Tamm -basskitarr
Raivo Leemet – löökkriistad, taustavokaal
Uno Hinno – kitarr,vokaal
Kristjan Pukk – klahvpill, kitarr, vokaal
Kristjan hakkas kaugsõidu autojuhiks ja lahkus sellest koosseisust umbes 1989-90. aasta paiku.
Mängisime veel mõnda aega, kuni 1991.aastani. Klahvpilliga käisid meil aeg-ajalt abiks erinevad pillimehed.
***
Huvitavaid seiku on mängimistest kindlasti palju. Mõne esinemiskohaga “vedas” kohe eriti, näiteks esinemistega Pürksi kultuurimajas.
Läksime bassimees Arnega kogu heliaparatuuri ja trummikomplektiga kohale, aga kes kohale ei ilmunud oli trummimees ise. Tal tegi sama päeva pärastlõunal kõrgkoolis eksameid, aga kuna siis ei olnud mobiiltelefone, ei saanud vajalikku infot edasi anda…
Ei jäänud meil muud üle, kui lavalt küsida – ehk oskab mõni piduline vähegi trumme “kolistada”.
Leiduski üks noormees, kes oli lahkesti nõus ja tõepoolest “kolistaski” terve õhtu meiega kaasa. Basskitarr sai ilmselt valjemaks keeratud ja nii läkski.
Ühel järgneval Pürksi esinemisel ei jõudnud teine kitarrimees kohale. Hiljem selgus, et ta oli Haapsalust autoga üle jää Pürksi poole suundunud, teel aga suuna ära kaotanud ja Haapsalu veepuhastusjaama ligidal läbi jää vajunud. Siis olime juba neljakesi pundis ja kolmese koosseisuga saime hakkama. Eks seal Pürksis sai mõnel korral ka ilma viperusteta hakkama :).
Mängusid oli nõukaajal palju, sest mängida tuli nii Linnamäe kultuurimaja kui ka kolhoosi pidudel. Samuti oli palju esinemisi tollase Haapsalu rajooni teistes paikades nii sünnipäevadel, kui ka pulmades. Palju sai käidud ka Läänemaa Lihulapoolses otsas – Tuudil, Vatlas , Karusel, Kukerannas.
Igas kuus oli vähemalt kaks mängu, vahel rohkem. Jaanipäevadest mäletan, et ühel aastal olime järjest 3 õhtut- ööd rakkes. Sellist jaanipäeva ei mäletagi, kui kusagil ei olnud vaja mängida, Linnamäe pargist rääkimata.
***
Siis hakkasid ajad muutuma – kadusid kolhoosid ja ka ansambli liikmetel tekkisid teised sihid, et oma ettevõtmistega tegeleda.
Välja tulid ka esimesed ühemehe “bändid” ja suurt mitmemehelist live-bändi naljalt pidudele esinema enam ei kutsutud.
Kahjuks, või siiski õnneks, kuna kõigil bändi liikmetel oli ka oma põhitöökohas vaja leiba teenida.
Läks mööda 19 aastat,kui ühest endisaegsest kihelkonnast pärit Taebla ja Oru valla kultuurieestvedajad otsustasid hakata korraldama ka ühiseid kihelkonnapäevi.
Tekkis mõte kutsuda peale rahvatantsijate ühiseks esinemiseks kokku ka endiste nõukaaegsete bändide liikmed.
Ajasime siis kunagise Palivere Ehitusmaterjalide tehase ansambli “Viisid” ja Linnamäe “Lahuse” tuumiku kokku, otsisime mõned mikrofonid ja helipuldi ning tegime Paliveres minu nö. garaazis mõnel nädalal proovi nagu kaks eraldi bändi.
Järgnes esinemine Lääne-Nigula kihelkonnapäevadel Koela talurahvamuuseumi õuel.
Seal juhtusid meid kuulama “Nostalgiapäevade”korraldajad Marina ja Roman, kes arvasid meie kahte bändi sobivaks esinema septembris ka “SEE” teatris.
Selleks pidi veel minu garaazi kasutama, et sobivad lood paremini selgeks saada 🙂 ja nii me seal nostalgiapäevadel kahe bändiga esinesimegi.
Linnamäe “Lahus” jäigi sellest ajast koos käima ja esinema…
Neljandaks liikmeks tuli soolokitarri mängima Aivar Jõemaa, basskitarril mängib jätkuvalt Arne Tamm, löökriistu taob ja tausta laulab Raivo Leemet ning kitarril saadab ja solistina “võtab sõna” selle kirjatüki autor Uno Hinno.
Suur tänu Unole ja “Lahuse” poistele selle ülevaate koostamise eest!
***
Ei ole veel kõik, lugu läheb edasi… 🙂
See siin ei ole lihtsalt suvaline lumehunnik Linnamäe majadevahelisel platsil ja kamp kohalikke poisse,
vaid ajaloolise tähtsusega koht,
kus umbes 2010. aastal võeti vastu otsus hakata bändi tegema ja poisid, kelle edasine tegevus näitas, et nii ka läks – mõeldud, otsustatud, tehtud.
Tegijad (Silver Hinno, Talis Tamm, Johannes Nõupuu, Ravil Halilov) räägivad asjast nii:
““Meid vist innustas Arnoldi (Kuusklaid) kunagine bänd ka – Limelight
https://www.youtube.com/watch?v=H7S-tdP3NCY
aegadest, kui nad Haapsalus seal vinges bändiruumis tegutsesid. Käisime seal istumas ja kuulamas ning võimalusel ise tinistamas.”
“Koolis sai ka natukene kitarri õpitud, aga enamjaolt olime kõik ise õppinud. Alguses tahtsimegi vist õllekas mängida, aga saime võimaluse ka valla saalis proove teha. Koolis sai ka trummiruumis proove tehtud.”
“Mäletan, et me Talisega olime 9. klassi juba lõpetanud ja käisime gümnaasiumis.”
Ravil nautimas…
Talis sõrmitseb keskendunult…
Prožektoritesäras…
Juhuu! Mõnus! 🙂
Sellised poisid siis!
“Dazed Dogsi eluaeg jäi lühikseks – meil kõigil oli muid tegemisi, trennid kindlasti jne. Lisaks tekkis Haapsalus uue seltskonnaga mul ja Silveril uus bänd.
Linnamäel tuli ka ju uus bänd areenile .”
“Bänd läks laiali jah sellepärast, et trenni kõrvalt ei jäänud enam põhimõtteliselt aega.
Damir ostis Andrei (Limelight) kitarri ja hakkas sellega tinistama
Loodus tühja kohta ei salli ja nii hakkas ANFIBRIUS toimetama…”
Bändi nimi tekkis lihtsa ajurünnaku meetodil – Anfibrius meeldis enamikule ja see ka jäi.”
“Anfibruse esimene cover-lugu oli “Zombi”.
“Suurem osa esinemisi andsime suvel kohalikel jaanipäevapidudel
ja iga-aastasel Läänemaa Noortebändide Festivalil – Kämp
https://www.youtube.com/watch?v=H9zQseBD3Ec.
Kaugeim kontsertpaik oli sel aastal Leedus (klipp leitav Youtubest)
Bändi tegevus lõppes tegelikult samal põhjusel miks DD-l, muud tegevused – edasi õppima minek, töö tulid vahele.”
***
Miski ei pruugi lõplik olla, nagu näitab tänase jutu alguses kirjeldatud “Lahuse” tagasitulek – üks asi viis teiseni ja nad mängivad jälle!
Poisid tunnevad aastakümneid tegutsenud eelkäijate suhtes suurt austust, mis väljendus mitmest suust spontaanselt kõlanud:
“Aga mis on ja jääb, on Lahus”.
Kindlasti oli noortele omal ajal oluline staažika “Lahuse” pillimehe toetav tagasiside, kui ta juhtus kuivatist poiste pilliproovist läbi astuma:
“Väga lahe, pange edasi!”
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Sellega on kõik öeldud…
***