Ja seoses sellega jagaks midagi praktilist, midagi nostalgilist ja midagi emotsionaalset, mis seotud kooliaastatega Orul…
***
Selle imetlusväärsete nikerdustega praktilise tarbeeseme – kirjutusvahendite garnituuri valmistas Oru kooli 1931. aastal lõpetanud Artur Randloo kooli tööõpetuse tunnis. Kuninglik, kas pole!
Tindipott ja sulepea olid sel ajal igapäevased koolitarbed. Sulepeade otsas kasutati erinevad sulgi – iirissulge laiema kirja tegemiseks, redissulge joonestustöödeks jne.
Koolipinkides oli tindipoti jaoks spetsiaalne süvend – oi häda, kui tindipurgike juhtus kummuli minema või oli kork hooletult peale pandud ja kogu kraam näiteks koolikotti laiali jooksis ning milised nägid välja vasakukäeliste käed, kui tint veel päris kuivanud ei olnud ja peopesa juhtus tekstist üle libisema…
Selle vastu aitas üks väike asi, mida praegused koolilapsed vist ära ei tunne:
Ei ole lihtsalt paberitükk, vaid varem koolilapse igapäevaelus vägagi elementaarne ja oluline pehme, imavast materjalist leheke – kuivatuspaber. Seda läks vaja tindisulepeaga kirjutamisel teksti kuivatamiseks, et saaks lehte pöörata ja kirjatööga kiiremini edasi minna.
Jah, kirjutamine ei ole alati olnud nii lihtne kui praegu.
Mäletatakse, et täitesulepead tulid kasutusele peale eelpool mainitud, otsaga tindipurki kastetavaid sulepäid ja enne pastapliiatseid-pastakaid.
Täitesulepea tõmmati tindipotist tinti täis ja niiviisi sai mõnda aega kirjasõnal paberil joosta lasta.
Kuni järgmise täitmiseni.
Ja keegi ei tea, miks seda väikest pudelikest või purki tindiPOTIKS kutsuti 🙂 .
***
1930-tel nägi Oru kooli klassiruum välja nii:
1969. aasta 6. klassi geograafia tund õpetaja Anton Ulpusega oli selline.
1930. aasta loodusõpetuse tunnis õpiti, mis on töö
ja lahendati selliseid ülesandeid:
1928. aasta maateaduse ülesannete kogus jagati järgmisi teadmisi:
Poiste tööõpetuse tunnis omandati praktilisi oskusi igapäevaeluks.
Oru koolis tegeleti aktiivselt ka spordiga.
Kõrgust sai hüpata värskes õhus – koolimaja tagaõues.
Iluvõimlejad tegid saalis kauneid kunstilisi kujundeid.
Võimlemisrõngad rippusid klassi laes.
Lauldi,
tehti rahvatantsu,
ja löödi trummi :).
Õpetati ka esmaabi andmist,
tehti seinalehte (juhendaja õpetaja Keinaste),
aidati koduloomuuseumi katuse parandamiseks roovihke teha.
Korrastati kooli ümbrust
ja kaevati kooliaias peenramaad.
Käidi telkimas
ja korraldati karnevale.
Mõnikord roniti puu otsa ka 🙂 :
Sellised olid ühe maakooli igapäevased tegemised. Mõned tegevused on ajas kadunud, mõned muutunud ja uues kuues, mõned jäänud üsna samaks 🙂
***
Ja lõpetuseks.
Eelmise sajandi erinevatel kümnenditel Oru koolis käinud õpilased meenutavad oma kooliaastaid niimoodi:
1930-d:„Eesti Vabariigi ajal pidi kooli direktorile ütlema „härra“, õpetajannale “preili” või “proua”. Kui kooli läksin, siis pidimegi pöörduma – “härra Spuhl” ja “proua Õngo”. Vene valitsuse ajal, vaat siis tulid „seltsimehed” ja „härra“ ei tohtinud kohe mitte öelda.
Oru koolis käis 1930-tel väga palju lapsi – esimeses klassis oli meid 1929. aastal 31 last.”
Õpetati matemaatikat, emakeelt, viiendas klassis tuli saksa keel. Usuõpetuse tunnis mängis Spuhl harmooniumi. Võimlemine ja jooksmine meeldisid mulle kõige rohkem. Taebla kooli lapsed tulid igal aastal Orule võistlema – peeti jooksuvõistlusi, tehti teatejooksu ja pallimänge. Oru ikka võitis, ka mind valiti võistkonda – olin kiire jooksja. Võistlusi peeti vanal staadionil.
Naaberkoolide läbikäimine toimis ka 1960-tel, mil staadioni äärde istutati Taebla kooli poolt Oru kooliperele kingituseks toodud puu.
***
1940-d: „ Kooli direktor oli Spuhl. Poisid panid talle knopkasid tooli peale, kui ta hommikul esimesse tundi tuli – mõned marakratid pandi siis nurka ka… .
Muidu ikka austati õpetajaid – ükskõik milline õpetaja klassi tuli, kõik olid kohe mürinal püsti.
Olin 8-aastane kui kooli läksin, siis oli ka vanemaid lapsi esimeses klassis. Esimene ja kolmas klass olid koos.
Käisin Rannakülast jala kooli. Ega siis teid niimoodi lahti lükatud nagu praegu. Tüdrukutel olid tripihoidjad ja villased üle põlve sukad (pikki pükse tüdrukud ei kandnud). Lumi oli nii sügav, et kintsud olid kooli jõudes külmast täitsa punased. Palitu seljas ja rätik peas – nii me läbi hangede kooli sumpasime.
Mäletan, et meil oli valge-sinisetriibuline koolivormipluus, mis käis nööpidega tumesinise seeliku külge kinni, must põll oli ka veel.
Kui mina koolis käisin, pidi oma võileib kaasas olema, koolis anti ainult kuuma teed. Leiva vahel oli moosi ja vahel harva ka võid. Harva sellepärast, et kui talus võid tehti, siis müüdi enamus maha, et raha saada.”
1940-d: „ Teatud külmakraadidega ei pidanud kooli minema. Jõulupeod olid iga-aastased – kirikuõpetaja pidas pika jutu maha, koolilapsed esinesid, pärast tuli vitsaga jõuluvana. Mõni tegi nalja ja laulis talle laulu ka – „Jõuluvana tore mees, takust habe on tal ees, käib perest peresse ja ajab … keresse“
1950-tel: “ Jalgsi kaugelt kooli käimine oli tavaline. Kui vähegi ilma oli, käisid külade lapsed ikka iga päev kodus. See tegi aga koolipäeva pikaks ja väsitavaks. Mina elasin Linnamäel ja kui rääkisin sõbrannale, et läksin koju, mängisin, tegin seda ja seda, siis minu sõbranna, kes käis Vedrast jala kooli ütles, et kui tema koolist koju jõuab, oli ta nii väsinud, et ei jaksa enam mitte midagi teha“
***
“Koolikellaks oli suur kelluke, mida helistati tunni algul ja lõpul – see on siiani Oru koolis alles”
***
“Õpetajate autoriteet oli suur. Vana Söödorit kartsime ikka jubedalt!”
***
“1950-tel käis Uuglast Linnamäele kooli 42 last!”
***
“Direktor Söödor ei sallinud poistel pikemaid juukseid“
***
Meie võtsime ikka käed taskust, kui õpetaja alevi peal vastu tuli. Õpetaja Vilma Lobja kutsus meid koju, õpetajate majja teed jooma, kui tal sünnipäev oli.
Veel meenub, et lõpupäeval tegin tennised kriidiga valgeks, et ilusam oleks.
***
„ Mäletan, kuidas õpetati lapsi seina peal oleva puust telefoniga helistama – pool klassi oli kooli kantseleis, teine pool viidi vanas vallamajas asunud sidesse ja nii me vastastikku ühenduse saamist harjutasime.
Mõnikord käisime Räägu Hooldekodus vanadele esinemas. Meile anti seal alati midagi head süüa.
Suviti käisime kooliaias tööl – seal kasvatati köögivilja, olid lillepeenrad.
Suurel vahetunnil aeti klassist välja võimlema, mina pidin veel teistele ette näitama – Aasa Ester oli siis kehalise õpetaja. See kestis päris lühikest aega ja lõpetati siis ära, kuna poisid hakkasid kangesti vastu.
Koolis siis süüa ei antud – oma võileib oli kaasas, vahest virutati seegi ära…”
***
“1950-tel oli kooliaias vasakul pool kuuseheki ääres 60m jooksurada, kaugushüpet tegime kooli õue peal.”
Tõenäoliselt klapib see foto koha kirjeldusega – kooliaias vasakul pool kuuseheki ääres…
***
“Mäletan üht Saunja külast pärit õpilast, kes ei tahtnud kuidagi jala käia.
Kord toimus meil koolis jalgsimatk Hallimäele. Seal oli üks väga ilusasti korda tehtud talu. Kui me taluõuest välja tulime, oli poiss kadunud. Ta ei jäänud ootama, millal hakatakse Linnamäele tagasi astuma – nagunii oli pidanud juba kogunisti ühe otsa jala kõndima! Tagasi tahtis ta hääletades saada – niivõrd kui tol ajal maanteel seda liiklemist üldse oli…”
***
“Vastlapäeva tähistamisest on meelde jäänud see, et need kel olid kodus hobused, tulid hobustega kooli juurde ja terve kool löödi regede peale, et minna vastlasõitu tegema”
***
„Ma polnud veel kooliealine, kui käisin vanema vennaga koolis kaasas, sest vanemad olid tööl. Suuremad lapsed tahtsid alati, et ma nende vahele istuksin. Mina olin veel kangesti solvunud, et mulle tunnistust ei antud 🙂 . Käisin Helga Mälloga rääkimas ja siis ta kirjutas ise mulle tunnistuse, mis on praegugi alles – läikiva paberi peal, sinised triibud peale tõmmatud.
Hakkasin orkestris mängima, kui olin kolmandas klassis. Ema lasi Tallinnast mandoliini tuua ja nii ma mängisin päevade kaupa seda ühte lugu, sest muud veel ei osanud, aga tahtmine oli nii suur! Mul olid pikad koolipäevad – mõnikord sain alles õhtul kell kuus koju.
Isa oli teetööline, käis Uuglast Kirimäe saarde jalgsi tööl. Tegi süüa, saatis lapsed kooli, sest ema oli laudas tööl –siis lüpsti lehmi kolm korda päevas.
Venna kõrval õppisin kõik ära, keegi pole pidanud mind õpetama…
Suviti käidi kooliaias tööl – igaühel olid omad kindlaks määratud päevad. Mina käisin siis ka, kui minu aeg ei olnud 🙂 .
Kooliaias kasvatati internaadi lastele söögiks juurekraami, iluaed oli tee ääres. Koolis pakuti koooliteenija poolt teed.
Spordi tegemine mulle ei meeldinud. Siis olid need hobused ja kitsed, millest pidi üle hüppama, aga meie olime ju pisikesed ja lühikesed tüdrukud – see kitse peale saamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda…
Fotol vasakus nurgas pisikeste Oru kooli tüdrukute neljajalgne õudusunenägu 😉 .
***
Helga Mällo oli sõbralik ja lahke inimene. Tuli meile, kaugelt tulnud lastele hommikul riietehoidu vastu ja aitas riidest lahti võtta. Kui keegi haige oli olnud, siis kallistas ja küsis tervise järele… Ükskord sügisel, kui Helga oli haigeks jäänud, hakkasime väga muretsema ja otsustasime talle külla minna. Ostsime Linnamäe poest kamba peale külakostiks pudeli limonaadi ja paki küpsiseid ka kaasa. Helga kodu pisike eestuba sai väikseid saapaid päris täis, õpetaja hakkas liigutusest nutma…”
Helga Mällo oma väikeste muusikasõpradega aastal 1956
***
“ Paaliste, Eljal oli väga ilus käekiri – vaatasin imetlusega tema vihikuid. Kerm, Edmund oli kange meisterdaja-poiss, raadio jupid-juhtmed ja muu selline träni oli kogu aeg koolis kaasas.
***
“Valimiste ajaks olid meil igasugused etteasted õpitud. Mäletan, et sõitsime hobustega Salajõele. Agitaator pidas kõnet ja peale seda me esinesime. Eriti on mul meeles see, et tagasiteel (see oli talvine aeg) paistis kuu ja tähed särasid ning meie laulsime ree peal isamaalisi laule. See oli nii ilus!
Lõpuekskursioonil käisime Lõuna-Eestis.
Ja kuidas see välja nägi!!! – lahtine auto, kased peal, pingid auto kastis. Istusime seal, laulsime ja naersime 🙂 .
Siis polnud ju asfaltteed – tolmu lendas mis jube, aga ikka oli tore!
Samasuguse positiivsusega uude kooliaastasse! 🙂
Tulgem kokku ja tähistagem tarkuse päeva vääriliselt!
Orukate kooliaasta alguse pidu vanal spordiplatsil aastal 1956.
